Lola Fiaccola (Canesalice ööbik) kuulub Bestoonia kirjanike keskmisse, nn. "sinisilmsete maailmaparandajate" põlvkonda. Päritolult üsnagi segavereline (kirjaneitsi vanaisaks peetakse Mihhail Gorkit, kellega kirjaniku isapoolsel vanaemal oli olnud Capril lühike, kuid keevaline romaan; emapoolne liin viib aga baltisaksa Michelsonideni), on käesoleva raamatu autor ometi tulihingeline bestoonia patrioot. Paatia okupatsiooni ajal avaldas Lola Fiaccola rea šifreeritud üleskutsetega luulekogusid, vabast Bestooniast saavutas lugejamenu kirjastuse "Solocchio" kaudu üllitatud teostega "Il Porcellino nella Borsa" ja "L'Assassinio umanitare in Bestonia". Praegu elab kirjanik tagasitõmbunult Canesalice pärusmõisas, kasvatades koeri ja šampinjone.

Ühel vaiksel augustihommikul vabaneb vanglast topeltmõrvar. Ühel vihmasel aprillipäeval leitakse metsast köndistatud surnukeha. Milline seos valitseb nende sündmuste vahel? Komissar Van Veeteren pannakse silmitsi kireva ja õnnetu inimsaatusega. Tema lahendada jääb kuritegu, mille puhul kõik juhtniidid viivad üksnes ajas tagasi. Seal, kus kõik süütõendid on ammu ja hoolega hävitatud, saab kriminalist tugineda ainult ainsale hävimatule tunnistajale – kaasinimeste mälule. Sellele toetudes on võimalik lahendada sedagi, mis peaaegu lahendamatu.

Taani saatkonna töötaja Moskvas Jack Andersen asub eraviisiliselt uurima kahe naise, saatkonna sekretäri Sonja ja temaga millegipärast ühes korteris tapetud venelanna Vera mõrva tagamaid. Kuigi ümberlükkamatud süütõendid viitavad selgelt enesetapu juhtumile ja ametlik uurimine lõpetatakse kiiresti, tahab Jack Andersen leida seoseid vene prostituudi ja Sonja vahel. Seepärast tutvub ta Veera õe Lilliga – lauljannaga hotelli Praga restoranist. Nende vahel tekib muidugimõista armulugu ja kõik näib hästi minevat, kuni Jack Andersenile esitatakse süüdistus saadiku ebaväärika käitumise eest ja ta peab lahkuma riigist kolme päeva jooksul...

Vaikinud kõnemehes selgub, et mõrvatud mehe hääl võib kõneleda ka haua tagant... kui see on salvestatud helikandjale. Salvestise leidmine on ühtede asjaosaliste jaoks ainus lootus, teiste jaoks suurim hirm. Peitusemäng ise on aga hädaohtlik. Nero Wolfe’il tuleb panna mängu oma mugavus ja vabadus, mõnel inimesel aga koguni elu.