"Tarzan Pellucidaris" on taaskordne näide, kuidas kirjanik saab tõmmata lugeja tähelepanu teadusringkondades vaieldavatele seisukohtadele. Kirjanik saadab oma tuntuima tegelase Tarzani Maa sisemuses asuvasse Pellucidari ehk sisemaailma, kus pole silmapiiri ega ööd, sest keskpunktis asetsev päike annab igavest valgust. Selles eriskummalises maailmas, mida asustavad ürgaja suguharud, tärkas omaette impeerium, mille etteotsa asub Pellucidari esmaavastaja David Innes. Elu maakera sisemuses ei ole ohtudevaesem kui Aafrika metsikus džunglis. Inimesed on ajatus ruumiski sama vooruslikud ja pahelised nagu maa peal...

Robin Hood, see legendaarne inglise "õilis röövel" ning võrratu vibukütt, kes üldlevinud veendumuse järgi (mida toetavad üksnes kõige napimad ürikuandmed) elas XII sajandi lõpu- ja XIII algupoolel, on oma elu ja tegevusega piisavalt ainet andnud rohkete pärimuste tekkimiseks, mis on talletatud vähemalt kolmekümnes keskaegses ballaadis. Tema üldrahvalikust populaarsusest annab tunnistust kas või juba asjaolu, et nime Robin Hood võib kohata kõikjal Inglismaal maastikuesemete ja isegi taimede nimetustes. Mis tol igiammusel ajal tegelikult toimus ja mis on laulikute fantaasia vili või väike "iluravi", seda on muidugi võimatu kindlaks teha - ent kas see ongi vajalik? Tähtis on pigem teada ja tunnetada, et Bobin Hoodist sai legend, inglise maarahva lemmikkangelane, kes koondas endasse mitmeid talupeglikke ideaale.

ad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd: naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. …

”Tarzan ja keelatud linn” tuletab üldjoontes meelde ”Opari kalliskive” ja ”Kullalinna”. Peale Tarzani on raamatus teisigi varasematest osadest tuttavaid tegelasi. Uus on see, et mitu ahnepäitsi on kuulnud Süda-Aafrikas asuvast Briljantide Isast ning püüavad seda enda valdusse saada. Segama juhtuvad need, kelle eesmärk on päästa kadunud inimest, ja muidugi Tarzan. Eriti uus pole see, et ahnitsejad saavad paraja palga, milles Tarzani osa pole sugugi kõrvaline.