Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamiseks annab Eesti Entsüklopeediakirjastus välja suureformaadilise kogumiku meie kodumaa üheksast aastakümnest – "Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud". See on terviklik ülevaade Eesti ajaloost, mis peaks kuuluma iga eestimeelse kodu lugemisvara hulka. Raamat käsitleb Eesti elu aastate lõikes: 1918, 1919, 1920 ja nii edasi, kuni äsjalõppenud 2007. aastani. Toodud on sündmuste kronoloogia ja lühemad või pikemad artiklid, mis iseloomustavad antud aastat. Mõnel aastal juhtus sündmusi rohkesti, mõnel aastal vähem. Paljude sündmuste tähendus jääb ühe aasta piiridesse, mõned ulatuvad kaugemale ja üksikute suursündmuste tähendus hõlmab aastakümneid. Väljaandest leiate Eesti sündmuste ja arengute kronoloogia, lahtikirjutatud huvipakkuvad faktid ja vähemkäsitletud teemad. Rikkalikult illustreeritud raamatus on kasutatud vähetuntud või seni teadmata fotosid, kus üks pilt ja mõjukas pildiallkiri ütleb isegi rohkem kui tekstiline ülevaade. Raamatus on 344 lehekülge, üle 600 foto ja kaardi ning nimeregistris on 1626 isikut – kes kõik on meie elu mõjutanud ja kujundanud.

Väikesemahuline üldentsüklopeedia, mille tabelid, andmejadad ja faktikirjeldused annavad mosaiikse tervikpildi Eesti loodusest, ajaloost, kultuurist ja majandusest.

Leksikoni koostamine algas 2003. aastal. Vajalikuks osutus see mitmel põhjusel. Paljude silmapaistvate Eesti diplomaatide saatus oli teadmata, puudusid isegi andmed, kas nad olid okupatsioonide käigus vangistatud, hukatud või siis pääsenud läände. Neist andmetest tundsid puudust nii Välisministeerium kui välisesindused, sest üha enam hakati huvi tundma oma ajaloo ja endiste töötajate vastu.