Kultuuripärandi kaitset ei saa reguleerida ainult seadustega. Riikliku kaitse all on vanemad ja silmapaistvamad inimtegevuse märgid. Igapäevaeluga seotud kultuuripärandit suudame säilitada ainult sedavõrd, kui kõrge on maaomaniku või metsas toimetaja teadlikkus, kultuuritundlikkus, intelligentsus. Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest. Kuidas seda siis ikkagi teha, kui me ei tea ja hooli eelmiste põlvkondade elu kõige tavalisematest ja igapäevasematest säilinud kultuurimärkidest? Kuidas anda seda edasi järgmistele põlvkondadele, kui me ei mõtle täna selle säilitamisele? Kas piisab raamatutes kirjeldamisest ja piltide näitamisest? Kas poleks tõhusam, huvitavam ja meeldejäävam, kui saame kõike seda tutvustada looduses? Käesolev käsiraamat ongi mõeldud abivahendiks pärandkultuuri objektide äratundmisel. See on esimene samm nende teadlikul säilitamisel ja kaitsel teadmatusest tuleneva hävimise eest. Laiale huviliste ringile on siin kiiresti ja lihtsalt leitavad pärandkultuurialased algtõed ja -teadmised.

“…Kui aga arvesse võtta, et kiviajal olid olemas tööriistad nii paremakäelistele kui ka vasakukäelistele ja, et juba varasemates kultuurides ilmusid nii paremalt vasakule minevad kirjad (nt. heebrea ja araabia kiri) kui ka vasakult paremale minevad kirjad (nt. kreeka kiri alates 5.sajandist ja bengali ehk tiibeti kiri), siis võib oletada, et parema- ja vasakukäeliste vaheline suhe oli võrdlemisi ühtlaselt jaotunud…” Raamatu lõpus on ära toodud pikk nimekiri kuulsatest vasakukäelistest, mõned: Leonardo da Vinci, Michelangelo, Pablo Picasso, Ludwig van Beethoven, Nicolo Paganini, Hans Christian Andersen, Albert Einsten, Lewis Caroll Raamat keskendub pigem ümberõpetatud vasakukäelistele, kirjutatud Saksamaal kuskil 80-l a.-l.