Satiiri maailmaklassika tähtteos. "Ühe linna ajalugu" on väliselt satiir Venemaa ajaloo kohta XVIII sajandi keskpaigast kuni Nikolai I valitsemisaja alguseni. Terve rida vihjeid ja autori otseseid viiteid teatavaile, kõigile tuntud ajaloolistele sündmustele ja isikutele näib kinnitavat seda oletust, naib andvat tunnistust autori kavatsusest anda just ajalooline satiir. Kõik Štšedrini "linnaülemad" kajastavad konkreetsete valitsemisaegade iseloomu ja on mõnikord koguni tsaaride, tsaarinnade ja nende armukeste otsesed karikatuurid. Satiir lõpeb Nikolai valitsemisaja sümboli ilmumisega, mis on juba niivõrd lähedal "Ühe linna ajaloo" kirjutamise ajale, et Štšedrin on sunnitud sellest "vaikima" ja piirduma vaid iroonilise märkusega "Ajalugu katkestas oma käigu".

"Nero, verine luuletaja" on Koztolányi esikromaan (ilmunud aastal 1922), mille peategelaseks on luuletaja-keiser, kes elab oma alaväärsust välja näilise geniaalsuse maneerides ja türanlikes tegudes. Nero vastaspooluseks on Seneca, humanist, kes esindab tarkust ja mõistmist. Kaudselt hoiatab teos irratsionaalsete jõudude vabanemisega seotud ohtude eest.

Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaan «Alandatud ja solvatud», mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.