Juba raamatu sissejuhatuses kinnitatakse: "Andekaid proffe, kes mängivad loomupärase talendi toel, kohtab harva. Jah, nad on olemas, kuid valdav enamik turniiriproffidest õppisid mängima nagu sina ja mina, abiks kombinatsioon treeningust, tehnilisest teabest, katsetest ja eksitustest ning lihtviisilisest kõvast tööst." "Golfiproffide saladused" on mänguoskuse omandamisel või lihvimisel heaks kaaslaseks – raamatus avaldavad lugejale oma võidunippe ja mängutehnikaid sellised maailma esimängijad nagu Padraig Harrington, Rory McIlroy, Gary Player, Ian Poulter jpt.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

See pole raamat ainuüksi lastele või algajatele. Kui käigud selged ja malekäikude kirjapanemise oskus käes, siis tuleb mängida ja harjutada. Hiljem tuleb raamat uuesti kätte võtta ja uurida keerukamaid näiteid. Juba käike oskav malesõber jätku algõpetus vahele ning asugu kohe avangulõksude ja muu kallale. Male on tõsine mäng, aga siit leiab ka naljapalu ja muud lugemist. Toodud on lühiülevaade maleajaloost suures maailmas ning Eestis. Ülesanded on mitme raskusastmega, nii et igaüks võib proovida, mille peale ta hammas hakkab. Autor

Tippsport on võimas vaatemäng, mis köidab ja ühendab inimesi üle terve maailma. Kuid see on ka suurte panustega miljardiäri, millega kaasneval pingel on piisavalt jõudu räsida sportlikku vaimu, et selle varjus saaks areenile hiilida spordi vaenlane. Spordireporter ja uuriv ajakirjanik Hajo Seppelt on pikki aastaid liikunud kahes eri maailmas. Neist üks on viinud teda säravatele üritustele, maailmameistrivõistlustele ja olümpiamängudele, teine aga kulisside taha, sinna, kus toimuvad pettused ja korruptsioon. Just seal, kuhu tuledesära valgusvihk enam ei küündi, on ta kohtunud treenerite ja ametnike, arstide, mänedžeride ja sportlastega, kes on petnud ise või aidanud seda teistel teha. Rahvusvahelise haardega uuriva ajakirjanikuna on Seppelt püüdnud alati vestelda ka nendega, kes sporti kahjustavad, sellest rikastuvad ja ausa mängu reegleid jalge alla tallavad. Ta nimetab neid spordi vaenlasteks ning on veendunud, et nende kuritegelikud mahhinatsioonid tuleb paljastada. Seppelt viib lugeja salajastele kohtumistele ning toob päevavalgele rünnakud oma elu ja karjääri vastu jõudude poolt, kelle kriminaalsetele kandadele on ta jõuliselt astunud. Sõna saavad ka need, kes on spordimaailma mahhinatsioonide vastu julgelt välja astunud. Nii nagu ta isegi, saades 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste eel Venemaalt "preemiaks" viisakeelu. Seppelt on pühendanud end spordile ja juurdlevale ajakirjandusele aastast 1985, pälvides oma ennastsalgava töö eest rohkelt tunnustust. Ta on võtnud nõuks teha spordist taas aus võitlus – missioon, mis on teinud temast tulise eestkõneleja läbipaistva, sõltumatu ja rahaliselt iseseisva dopingutestimise süsteemi ning spordiliitude nimel. Raamatu kaasautor Wigbert Löer on kirjutanud raamatuid dopingust ja rahvusvahelisest spordiennustusest. Ajakirjanikuna on ta paljastanud mitmeid poliitilisi korruptsioonijuhtumeid.