Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...

Sisukord: - Atsaanid - Atšarpõn - Kuidas tekkis Ritsa järv - Vürsti noorem poeg - Vend ja õde - Jahimees Smel ja tema poeg - Taat ja lindinimene

Rootsi tuntud kaasaegse kirjaniku kolmes jutustuses jälgib autor peategelase Martini kohanemist uues koolis, keerulisi suhteid kaasõpilastega, sõbra leidmist, lahkhelisid vanematega ja leppimist.

Raev täitis vürstitari. Ta heitis kõigest jõust kivi ja hüppas siis ise kivile järele. Kivi lendas kaheteistkümne sülla kaugusele ja vürstitar hüppas veelgi kaugemale. Nüüd astus kivi juurde kuningas Gunther, aga tema taga seisis nähtamatu Siegfried. Gunther katsus kivi tõsta, kuid suutis selle vaevu kõikuma panna. Siis tõstis kivi Siegfried ja viskas ning kuningas Gunther tegi, nagu viskaks tema. Kivi lendas palju kaugemale kui Brünhildil. Siegfried haaras kuningas Guntheril käe alt kinni ja hüppas koos temaga kivist veel kaugemale. Kõigile aga paistis, nagu oleks viske ja hüppe teinud kuningas Gunther. Nii oli Siegfried kuninga elu võitnud. Vürstitar Brünhild ütles oma saatjaskonnale: "Nüüdsest peale kuulute kõik kuningas Guntherile! Tema võitis mind!" Rüütlid panid seepeale relvad maha, astusid kuningas Guntheri juurde ja painutasid tema ees põlvi, avaldades niiviisi austust oma vürstitari alistajale.