Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Teemaks armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.

Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsisteparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema-isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud kui nad ise arvatagi oskavad.

Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.