Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka 2-köitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. a. oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

"Õhuaken" on luuletaja ja näitleja Viiu Härmi teine romaan. Kui tema esimese romaani "Duubel kaks" noor peategelane Leena käib läbi eneseavastusliku tee tõelise armastuse mõistmiseni, siis "Õhuakna" kahekümneaastasel Riinel tuleb füüsiliste ja hingeliste katsumuste kaudu suhtestuda elu ja surmaga. Tegevuspaik on tuberkuloosihaigla. Sattudes sinna pikaks ajaks, puutub ta kokku elu varjupoolega. Saatuslikud sündmused lähedaseks saanud haiglakaaslaste elus viivad Riine üha kaugemale tema senisest keskkonnast -- teatrikoolist ja sõpradest. Viimaks tuleb tal endalgi seista vastamisi surmaga. Romaanis "Õhuaken" võime psühholoogilise tõepärasusega jälgida tema heitlusi.

Autori teine novellikogu, 7 novelli

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.