"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Taastada fašistide poolt purustatud kodumaa kiiresti ja ehitada ta üles kaunimana kui kunagi varem on meie ehitajate õilis ülesanne ja püha kohus. Käesolev almanahh peab olema peegliks iga-aastasest arhitektide tööst, andma ülevaate nende sihtidest ja saavutustest ning aitama lahendada tekkinud probleeme. Esimene number sisaldab küll ainult projekte, paberil lahendatud ülesandeid, aga järgmised iga-aastased numbrid peavad juba näitama tegelikult ehitatud hooneid, andes selge vastuse, kuidas meie arhitektid ehitavad üles oma sotsialistliku kodumaa. Toimetus Sisukord: Sissejuhatuseks Linnade planeerimise küsimusi ENSV-s Tallinna linna uuest planeerimise kavast Uue Narva arhitektuuriline ilme "Estonia" taassünd Individuaalehitus Meie taluehitistest Mõnda meie mööblist Tähtsamad sõja ajal hävinud arhitektuuri ja kunsti muinsusesemed Eesti NSV-s Kiirehitamisest NSVL Arhitektide Liidu üleskutse arhitektidele Venekeelne resümee

Sisukord: Mälestuspudemeid Mauruse koolist Saaremaalt Kanada kaudu Aasovi mere äärde Punatähe ordeni kavaler kapten Vaga Kaevurist kaevanduse direktoriks Kui laudalatern autobussile teed näitas Usutlev on akadeemik Naan Purjepaadil pagulusse Kunstiväärtusi päästmas Sõjapäevikut lehitsedes Teekonnalt läbi koonduslaagrite Tagasivaateid professor Heino Lepiksonilt See töö ei ole tühipaljas kõnelemine Voldemar Sanderi mitu elu Neljandat korda Antarktise mandril Tallinna ekskavaatoriga troopikas