George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903--1950) on tuntud eelkõige kui «Loomade farmi» ja «1984» autor. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. «Kummardus Katalooniale» (1938) on sõjakogemustele tuginedes kirjutatud detailiderohke ja tolleaegset poliitilist õhkkonda põhjalikult analüüsiv dokumentaaljutustus. George Orwell on kirjutanud oma raamatu kohta: «Viimase kümne aasta jooksul olen kõige rohkem tahtnud muuta poliitilisi kirjutisi kunstiks. Kui hakkan raamatut kirjutama, ei ütle ma endale: «Nüüd teen ühe kunstiteose valmis.» Kirjutan seepärast, et tahan paljastada mingit valet, tahan juhtida mingile tõsiasjale tähelepanu, ja mu esialgne mure on, et mind kuulda võetaks. Muidugi on minu raamat Hispaania kodusõjast «Kummardus Katalooniale» avameelselt poliitiline, aga suures osas on see kirjutatud omamoodi objektiivse vormitaotlusega. Püüdsin väga, et selles raamatus oleks kirjas kogu tõde, ilma et mu kirjanduslikud vaistud viga saaksid.»

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier´d topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier´ oma seal üldse ei esinegi.Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt´i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Marcel Pagnol sündis 1895. a. Provence´is Aubagne´i linnakeses Rhòne´i jõe delta piirkonnas, kuid ta lapsepõlv möödus Marseille´s, kus tema isa oli kooliõpetaja. Oma lapsepõlve kajastabki autor raamatus «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Lõunaprantslased ei valeta iial, nad luiskavad, ja nii, nagu ükski teine rahvas luisata ei oska, eriti veel juhul, kui tema juured mingil moel Marseille´sse ulatuvad. M. Pagnol alustas oma loomingulist tegevust näidenditega, seejärel vaimustus ta helifilmi tulekust, lavastades hulga menufilme. 1946.a. valitakse ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Näis, et kuulsuse tipp on käes, kuid triumf oli alles ees. Selleks saab proosateos «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Just selle teosega algas Pagnoli kolmas loominguline periood. Lisaks mälestustele isast on ta kirjutanud raamatu oma emast «Minu ema loss» ja enda noorukieast «Salatsemiste aeg». Kõik kolm raamatut on prantslastele sama mis meile väikese Illimari ja Tootsi-Kiire lood. Lauri Leesi