Waris Dirie on rahvusvaheliselt tuntud modell, Revloni nahahooldusvahendite "reklaaminägu". Olles vaevalt teismeline kirjaoskamatu tütarlaps, põgenes Waris Dirie masendava elu eest Aafrika kõrbes. Kõrbenomaadi ebatavalisest teekonnast jutustab Waris oma esimese romaanis "Kõrbelill". Praegu elab ta koos pojaga New Yorgis. Samas reisib ta maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina, seistes Aafrika naiste õiguste eest ja püüdes teha lõppu naiste suguelundite vigastamisele. Käesolev teos on Warise teine autobiograafiline romaan.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.