Sisu: Kunstielamusi Varssavist, Budapestis, Jälle Visla ääres, Teekonnaleht '73.

Raamat kaasneb näitusega "Jevgeni Zolotko. Aadama saladus" Kumu kunstimuuseumis (31.05.2024–05.01.2025). Tegemist ei ole traditsioonilise näitusekataloogiga, vaid avara ja mitmekülgse vabavormilise kokkuvõttega ühe Eesti huvitavama ja omanäolisema nüüdiskunstniku senisest loomingust. Jevgeni Zolotko (snd 1983) astus kunstiväljale 2000. aastate lõpus – ajal, mida iseloomustasid võimekate noorte, sotsiaalkriitilistele teemadele keskendunud kunstnike laine ja installatsioonikunsti võidukäik. Päevakajalise ja poliitilise asemel on Zolotko kunsti kontekst lääne kultuurilugu kõige laiemas mõttes – koos antiigi, Piibli, ilukirjanduse, filosoofia ja rahvapärimusega. Tema teosed on enamasti ühe tugeva kujundi kesksed, monokroomsed (peamiselt eri tooni hallid) ja emotsionaalselt intensiivsed. Erinevalt põlvkonnakaaslastest, kellest enamiku loomingus saab välja tuua olulisi teema- või rõhuasetuse muutusi, võiks Zolotko loomingut iseloomustada kui torni – iga järgnev teos kasvab teatud määral välja eelmisest, öeldut pidevalt täpsustades ja nüansseerides.

Raamat kuulub Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavate väljaannete sarja. Järjekorras kuues sarja raamat käsitleb seni avaldamata arhiiviallikatele toetudes muuseumi kogude kujunemise ajalugu. Missugused olid kõige esimesed kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogus? Kuidas sattus muuseumisse Pärsia sõjavarustus? Milliseid teoseid osteti sõjaeelsetelt väliskunsti näitustelt? Juttu tuleb nii praegu kunstimuuseumile kuuluvatest teostest kui ka neist, mis on nüüdseks leidnud koha teistes muuseumites, kadunud või hävinud. Nendel ja paljudel teistel teemadel saab lugeda käesolevast arhiiviväljaandest, milles iga teost või eset tutvustavat artiklit saadab ka selle foto. Raamat esitleb ligi pooltsada Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat või kuulunud värvikat ja eriskummalist teost ning nende muuseumisse jõudmise lugu.

Käesolevas, järjekorras juba neljandas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette 20. sajandi esimese poole ühe suurema eesti kunstikoguja ja metseeni Alfred Rõude elu- ning kollektsioneerimislugu. Rõude missiooniks oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, muu hulgas baltisaksa kunsti paremikku. Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista kunstniku loomeprotsessi. Ühtaegu olid tema ostud ja tellimused kunstnikele majanduslikuks abiks. Eriti tähtsaks osutub Rõude roll silmapaistvaima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel, tema teoste tutvustamisel ja pärandi säilimisel. Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile.