Mälestuste autor Ülo Karula on pärit Pärnu linnast. 1944. aasta augustis astus ta vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal. Sellest ja paljust muustki räägib Ülo Karula oma mälestusteraamatus.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.

Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant. Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele, kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid. "Kõrgeim juhtimine" on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.

Miks on inimesed valmis oma maa eest surma minema? Kas religioon tekitab vägivalda? Kas meid ajavad üksteise vastu sõtta uhkus, viha ja kättemaksuiha? Kas ideoloogia võib ärgitada inimest end vabatahtlikult õhku laskma? "Miks me sõdime" räägib sellest, kuidas inimene on kümneid tuhandeid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel arenenud võitlema – ja ka võitlemist vältima. Autor näitab, kuidas meie käitumine on kogu inimkonna ajaloo vältel viinud meid ikka ja jälle konfliktidesse – kuigi see on järjest ebamõistlikum. Sellest hoolimata jõuab ta lootusrikkale järeldusele, et kunagi tulevikus võivad sõjad maailmast siiski täielikult kaduda. Mitmetahulisemat teemat kui sõja põhjused on raske lahti mõtestada. Seda ei saa teha ainult kõrvalise uurijana ega ainult osalisena, teema avamiseks on vaja mõlemat poolt. Mike Martin seob teaduse ning isikliku kogemuse, et defineerida sõda. Seda tuleb mõista, sest sõda pole kuskile kadunud, ometi tundub see lääne inimeste jaoks kauge abstraktsioonina – isegi kui sõda toimub Euroopa külje all. Kohustuslik lugemine nii ajaloo- kui ka tänapäeva sündmuste mõistmiseks. – Riho Terras, erukindral