Raamatus käsitletakse algallikate põhjal eestlaste võitlust saksa ja skandinaavia feodaalsete vallutajate vastu XIII sajandi alguskümnenditel. Lisaks Läti Henriku kroonikale, mille kriitikas on esile toodud uudseid momente, on kasutatud seni vähetuntud allikaid ja käsikirjalisi uurimusi. Vallutussõda on vaadeldud laial rahvusvahelisel foonil.

Lugeja hoiab käes juba autori kolmandat raamatut Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse sõjateest Teises maailmasõjas. 2014. aastal ilmunud kaks raamatut jutustavad laskurkorpuse sõdimistest Velikije Lukis ja Kuramaal. Kolmas raamat seob need sündmused omavahel ja täidab vahepealse tühimiku. Käesolev raamat jutustab laskurkorpuse pooleteiseaastasest istumisest Venemaal rinde tagalas, tema teekonnast tagasi Eestisse, rollist Tallinna vallutamisel ja katsumustest Saaremaal. Erilist tähelepanu on pööratud Emajõe forsseerimisele, sündmustele Tallinnas 22. septembril 1944, Tehumardi öölahingule ja Vintri dessandile, mida on käsitletud suure põhjalikkusega, samuti on antud ülevaade nende sündmuste kajastamise muutumisest läbi aegade. Korpuse tagalasistumist ja rindetegevust on näidatud nii juhtkonna, ohvitseride kui ka lihtsate sõjameeste seisukohalt. Lisaks asjaosaliste mälestuskatketele on raamatus rohkesti kasutatud ka seni avaldamata fotosid ja joonistusi.

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

Sõjalaevade ja merelahingute kohta on maailmas ilmunud tuhandeid raamatuid. Et aga sõjalaevade tehnilised andmed, konstruktsioonid ja relvastus on pea alati olnud suureks saladuseks, on kirjanduses leiduv info parajalt segadust tekitav. See nõuab põhjalikku analüüsi ning pühendumust, et mõista, mis on tõde, mis juhuslik möödalaskmine või sootuks sihilik vale. Tänu Põhja-Euroopa mitmetele meremuuseumitele ning oma ala ekspertidele õnnestus Mati Õunal raamatus "Sõjalaevad" ses suures segaduses olulist selgust luua. Sõjalaevadel on läbi ajaloo olnud sootuks tähtsam roll, kui oleme seda siiani arvanud. Sest niisama vana kui on laevasõit, on ka laevade kasutamine sõjalisel eesmärgil. Olid ju meretagustele maadele imepäraste kaupade järele sõitnud alused tihti relvis mehi täis. Merelt tulnud vaenuvägedele jäid aga alla terved rahvad ja riigid, tuues kaas nii etnilisi, keelelisi kui ka kultuurilisi muutusi. "Sõjalaevade" näol on tegemist parandatud ja täiendatud trükiga raamatust "Sõjalaevad läbi aegade", mis toob lugeja silme ette sõjalaevade meeletu võidukäigu alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani. Lisaks laevakonstruktsiooni arengu seisukohalt tüüpilisimatele alustele vaatavad lehekülgedelt vastu tõeliselt majesteetlikud iludused. Samuti laevad, mis osalesid suurtes ajaloosündmustes või omavad seost Eestiga. Mered ja ookeanid on ajast aega eri kultuure ning rahvaid ühendanud. Sama võimas koondav jõud seisab ka "Sõjalaevade" taga. Olgu tegu merendus-, majandus-, ajaloo- või sõjandushuvilisega, põnevaid ülevaateid, harivaid fakte ning haaravaid jutustusi jagub kõigile. Kirsiks tordil on aga vanameister Väino Tõnissoni võrratud joonistused, mida jagub raamatusse pea saja ringis. "Sõjalaevade" autor Mati Õun ei vaja pikka tutvustust – hiljuti ilmus tema sulest ajaloosõprade üheks vaieldamatuks lemmikuks tõusnud raamat "Teise maailmasõja lahingud õhus, maal ja vees", mis valmis koostöös Hanno Ojaloga.