Muinasjutt magab lume all ja vaikselt ümiseb tuul. Aita on terad kogutud juba lõikusekuul. Pehmete lumepilvede pääl päike päevalgi tukub. Taeva sinine meri on jääs ja paadisadam on lukus.

Elas kord rahvas. Ja veel üks rahvas. Ja kolmaski. Kokku oli neid vähemalt sada. Nad kõik olid täiesti erinevad, aga üks joon oli neil ühine: nad jutustasid muinasjutte. Armastusest, surmast. Sadadest ja tuhandetest tähenduslikest ja tähenduseta pisiasjadest, mis jäävad armastuse ja surma vahele: mõttetutest surmadest, ootamisest, kaugusse kaduvatest rongidest, kirest, kurbadest mänguväljakutest, rahast... No kuulge, pidage! Mis jutt see on? Lõpetage kohe ära! Andke andeks, aga kui see siin on muinasjuturaamat, siis olen mina Inglise kuningas.

Armas lugeja, poeesia valib ise oma kuulaja ja nägija. Kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad. Nii ta sünnib oma ausas vahetus hetkes, kus on kerkimas nälg vaimutoidu järele, tõugates end täidet otsima ja seda eelkõige iseenda seest. õige magus vili ilmutab end, kui julged päriselt tunnistada kõike nii, nagu ta on. See on avastamise, tervenemise ja muutumise protsess. Aus olemine on üks suuremaid kunste ning oluline väljendusoskus ja kui need kaks omavahel kokku saavad, olles aus poeesia, algab teekond läbi enda hinge teiste hingedeni. Soovin sulle avatud südamega rännakut läbi sõnamaastike, mille äratundmistes võiksime kohtuda, et koos üle ilmaruumi avarduda. Pühendan selle raamatu oma kallile perele, kes on mulle alati toeks olnud ja keda ma lõputult armastan. – Angeelia Pedaja

Oma teise luuleraamatusse on Harta Ehelaid koondanud valiku oma 4 aasta (2013-2016) luulest, mille vahele on põiminud mõtisklusi ja kanaldusi. Luuletustes on läbivaks märkamised loodusest erinevatel aastaaegadel ja märkamised inimestest. Kaanekujunduses on autor kasutanud pilte enda maalitud lillemaalidest.