Tuhanded ja tuhanded on jätnud Eestimaa, leidnud endale uue töö, kodu ja elu välismaal. On tekkinud väikese Eesti rahva suur kild, keda võiks kutsuda uuteks väliseestlasteks. Me ei isegi tea, kui palju selliseid inimesi on, rääkimata siis sellest, kes nad on, miks nad läksid, kuidas neil on läinud. Ometi on need inimesed meie keskelt, meie kõrvalt ja lähedalt. Igaühel neist on oma lugu. Need lood on aga veel jutustamata. Seda lünka asusime täima. Otsisime igal moel kontakte uute väliseestlastega, et küsida, kas nad on valmis ise midagi kirja panema. Vajadusel aitasid neid ajakirjanikud. Lõpuks kogunes 44 lugu 19 riigist. Ning lisaks palju huvitavaid fotosid, mis samuti raamatusse jõudsid.

Akvitaania hertsogi tütar Eleanor sündis pidutsemise, muusika, poeesia ja võimu maailma. Talle õpetati laulmist, õmblemist, lugemist ja ratsutamist, aga kõigest sellest polnud palju kasu, kui temast sai keskaegse Euroopa tähtsaim kuninganna. Vaevalt jõudis ta saada 15-aastaseks, kui temast sai Prantsusmaa kuninganna ja mõni aasta hiljem Inglismaa kuulsamaid kuningannasid. Tema elulugu viib lugeja Akvitaania lossidest Püha Maa lahinguväljadele. Eleanor ei läinud teise ristisõtta üksnes oma mehe saatjana, vaid ta juhtis ka isiklikke väeüksuseid. Eleanori lugu on täis avastusi: tema armastus ja lahingud, tema eksimused ja võidud, tema kodumaad ja rännakud.

Nii kaua, kui keegi suudab mäletada, on India igatsenud vabadust. Aga mitte keegi poleks suutnud uskuda, et ühe inimese pingutused lõpetavad sajandeid kestnud Briti ülemvõimu. Oma rahva etteotsa asunud Mohandas Gandhi elu oli ebatavaline. Raamat kirjeldab tema poisipõlve vempe ja teda innustanud kangelaslugusid. Läbi rahulike protestimarsside, näljastreikide ja tragöödia sai Gandhist suurim kangelane, keda India tunneb.

Kalmari suurkohtumisel 1397. aasta suvel krooniti Pommeri Erik Taani, Norra ja Rootsi kuningaks. Sellega viis tema kasuema kuninganna Margrete lõpule vägeva töö Põhjamaade ühendamisel. Kuningatütar Margretest sai varakult ettur suurpoliitlises mängus. Juba kümneaastaselt laulatati ta Norra kuninga Håkoniga. Kui tema isa Valdemar Atterdag suri, tegutses ta kiiresti kui poeg Olufi eestkostja ja haaras võimu Taanis, kus tema pojast sai kuningas. Margrete ajas sihiteadlikult aktiivset välispoliitikat -- ta seadis endale kohe algul julged poliitilised eesmärgid ning tal õnnestus oma programm ka ellu viia.