Raamatus „Vabadus” kirjeldab OSHO kolme erinevat ­tüüpi vabadust. Esimene on „vabadus millestki” – vabanemine takistustest, mille on loonud välised jõud, nagu vanemad, ühiskond või religioon. Järgmine seisund on „vabadus milleks­ki” – positiivne vabadus, mis tuleneb millegi omaks­võtmisest ja loomisest, näiteks rahuldustpakkuvast suhtest või kunstiloomingust või humaansest nägemusest. Ja lõpuks on „lihtsalt vabadus” – kõrgeim ja ülim vabadus. See tähendab midagi rohkemat kui millegi poolt või vastu olemist; see on vabadus olla lihtsalt sina ise ja elada tõeliselt igas hetkes. Raamat püüab valgustada uskumusi ja hoiakuid, mis ei lase inimesel olla tema ise ning lugejat julgustatakse seisma vastakuti sellega, mida ta tahaks kõige enam vältida, ent mis vastutasuks annab võtme tõelise nägemise ja väe juurde. „Vabadus” aitab Sul mõista Sinu vabaduse ees seisvaid takistusi, nii olukordadest tulenevaid kui ka enese looduid, et valida oma võitlusi targalt ja leida julgust jääda endale truuks.

Maailmas pole ühtegi inimest, kes poleks ühel või teisel ajal kokku puutunud meditsiiniga. Ja pole ka ühtegi sellist inimest, kes poleks oma elu jooksul ühel või teisel ajal tajunud Jumalat – sõltumata sellest, kas inimene seda endale teadvustab või seda Jumalaks nimetab. Jumala ja meditsiini kohtumine on seega tänapäevase elu vaata et tähtsaim ristumispunkt. Käesolevas raamatus ühendamegi need kaks mõistet, nii et see võib mõnesid lugejaid üllatada ja mõnesid ehk ka vihastada, aga aitab terveneda kõigil.

Mai-Agate Väljataga on Ees­tis tuntud alternatiivravit­sejast teadjanaine, regressiooni­­terapeut ja oodatud kõneleja vaimsetel teemadel. „Loomise õpetuses” mõtestab ta lahti elu tõelist sisu ja väärtust, edastades õpetusi, kuidas tunnetega paremini toime tulla ning oma elus isiklikku tasakaalu ja vabadust luua. Suurt austust elu vastu näitab autor ka tundepuhangutega luule kaudu, millest selle raamatu lugeja samuti osa saab. Raamat „Loomise õpetus” on sündinud Mai-Agate Väljataga peetud samanimelise loengusarja salvestiste põhjal.

Oleme kõik lapsena lugenud muinasjutte, mis meid jäägitult põnevusega haarasid ning nende reaalsus ei tekitanud kahtlusi. Lapsed ei imesta selle üle, kui nõiad valdavad nõiakunsti, loomad mõtlevad ning räägivad, metsades elavad metshaldjad ja veekogudes vetevaimud. Täiskasvanuna on inimese maailmapildis kõik ära seletatud ning asjad asetatud oma kindlale kohale. Inimene on muutunud "targaks" ja väidab, et muinasjutt on väljamõeldis. Tema jaoks on usutav ainult käegakatsutav elupool, milles pole saladusi. Muinasjutu sisu analüüsides leiame sealt siiski sügava allegoorilise tõe. Carlos Castaneda raamatuid võikski nimetada muinasjuttudeks täiskasvanuile.