Kui tahad oma elu muuta, on selleks vaid üks tähtis tingimus – sa pead olema valmis enda kallal tööd tegema. Mitte keegi teine ei saa su elu muuta. Isegi mitte sinu guru, psühholoog, ravitseja, ema, armsam, preester, ülemus või suur summa pangakontol. Aga kui sa oled pühendunud oma eesmärgile, tahad väljakutsest kinni haarata, siis ei ole mingeid piire vabadusel, rõõmul, tervisel ja õnnel, mille sa võid saavutada.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.

Kehal on emotsioonide väljendamiseks suur hulk viise. Piinlikkus paneb punastama, erutus mõnikord lausa minestama. Käed värisevad, kui haarame sulepea, et anda allkiri abieluregistrisse. Enne esinemist närveerides veereb üle lauba higipisar. Need käivad kokku impulsiga, mis pani koopainimese südame kiiremini lööma, et ta suudaks karvase mammuti eest ära joosta. Need on keha füsioloogilised reaktsioonid, millel on kindel eesmärk isegi juhul, kui see eesmärk pole alati ilmselge. Kuid mis saab siis, kui sedalaadi normaalne füüsiline reaktsioon emotsioonile lakkab õigesti töötamast? "Kõik sünnib su enda peas" kõneleb erilistest haigustest, mis käivad mööda tavalisi inimesi ja nuhtlevad neid pimeduse, halvatuse, krampide, kurnavate valude või tapva tinase väsimusega. Kõigis nende vaevades ei ole süüdi aga keha, vaid hoopis vaim – tegu on psühhosomaatilise haigusega, mis tekib psühholoogilistel põhjustel, kuid alles siis, kui sümptomid ületavad tavapärased piirid, hakkavad takistama inimese funktsioneerimist või ähvardavad tema tervist. Neuroloog Suzanne O'Sullivan kirjeldab oma raamatus äärmuslikke juhtumeid, kus tema juurde halvatuse, krampide või mõne muu esmapilgul neuroloogilise sümptomiga jõudnud patsiendid said diagnoosi, mis pani kahtluse alla kõik nende kannatused. Nende haigusi ei saa ravida operatsiooni ega tablettidega, vaid appi peab tulema psühhiaater. Iga patsiendi loo kõrval jutustab autor nende haiguse uurimise ja ravimise ajalugu, alustades antiikaja käsitlusega hüsteeriast ja lõpetades tänapäeva kõrgtehnoloogiliste diagnostikameetoditega. Wellcome Trusti 2016. aasta raamatuauhindRoyal Society of Biology 2016. aasta raamatuauhind Suzanne O'Sullivan on Iiri neuroloog, kes lõpetas 1991. aastal Trinity kolledži Dublinis ja töötab neuroloogia ja kliinilise neurofüsioloogia valdkonnas arstina alates 2004. aastast. Lisaks kaitses O'Sullivan 2015. aastal Londoni ülikooli Birkbecki kolledžis magistrikraadi loovkirjutamises. Tema sulest on lisaks erialastele publikatsioonidele ilmunud kaks populaarteaduslikku raamatut.