Reino Urm: "Pühendan selle loo oma vanematele, kellele minu elukäik on valmistanud kirjeldamatut muret ja valu."

Raamatu koostamise mõte sündis teeneka põllumajandusteadlase ja tunnustatud pedagoogi professor Osvald Halliku 100. sünniaastapäeva tähistamise koosolekul 29. juunil 2006. a. Tartus Eerikal. Nüüd on see idee teoks saanud kogumikuna, mille kaante vahele on talletatud Osvald Halliku elu ja töö, tema elutöö pedagoogina ja põllumajandusteadlasena, kirjapanduna kaasaegsete ja tema õpilaste poolt. Kogumikus on artikleid agrokeemia ja mullateaduse aktuaalsetel teemadel ning tema õpilaste ja kaasaegsete meenutused. Raamatus on arvukalt fotosid Osvald Halliku elu ja tegevuse kohta.

See on avameelne portree USA presidendist Donald J. Trumpist ja teda kujundanud perekonnast. Mary L. Trump, ametilt kliiniline psühholoog, Donaldi ainuke vennatütar, heidab oma raamatus valgust nende perekonna tumedale ajaloole, et selgitada, kuidas tema onust sai mees, kellest on nüüdseks kujunenud oht kogu maailma tervislikule seisundile, majanduslikule turvatundele ja ühiskondlikule korraldusele. Mary L. Trump veetis suure osa oma lapsepõlvest vanavanemate uhkes New Yorgi majas, kus kasvasid üles ka Donald ja tema neli õde-venda. Vaimsete traumade, hävitavate suhete ning hooletuse ja kuritarvituse traagilisest koosmõjust põhjustatud sündmused on koos perekonnas järgitavate mustritega vorminud mehe, kes on end praegu sisse seadnud Ameerika Ühendriikide presidentide Ovaalkabinetis. Mary räägib oma perekonna süngetest ja tihtipeale segadusse ajavatest sündmustest nende vahetu tunnistajana, jutustades vaimukalt ja isegi humoorikalt. Ta kirjeldab halastamatu üksikasjalikkusega kõike: nii perekonna imetlust onu Donaldi vastu kui ka seda, kuidas Donald, Fred Trumpi lemmikpoeg, oma isa naeruvääristas ja kõrvale heitis, kui too hakkas alla jääma Alzheimerile.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.