"Kultuuriülikooli" sarjas ilmunud kahes eelmises raamatus - "Vanast muusikast" ja "Palestrinast Bachini" - on antud lühiülevaade muusikakultuuri arengust selle tekkimisest kuni polüfoonilise stiili kõrgpunktini XVIII sajandi esimesel poolel. Revolutsiooni ideedest kääriva valgustussajandi poolt sünnitatud Viini klassikaline koolkond on uueks etapiks muusikaajaloolises arengus. Uus ajastu sünnitas uued inimesed, uue mõtteviisi, uued kunstiprintsiibid. Selle epohhi kõige eredamaks muusikaliseks kokkuvõtteks saigi Viini klassikaline koolkond. Käesolev raamat püüab anda ülevaate selle rühmituse kujunemisest, uute žanrite ja vormide arengust, heliloojate individuaalsuse ja loomingu erinevustest, neid ümbritsevast keskkonnast. Sisukord: Eessõnaks Feodaalselt kultuurilt kodanlikule kultuurile Viini klassikaline koolkond Christoph Willibald Gluck (1714-1787) Franz Joseph Haydn (1732-1809) Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791) Ludwig van Beethoven (1770-1827) Lõpetuseks Kasutatud kirjandus

Sajandite vältel on heliloojad loonud arvukalt sümfoonilisi teoseid - sümfooniaid, instrumentaalkontserte, sümfoonilisi lühivorme (avamänge, fantaasiaid, poeeme jne.) ning vokaalsümfoonilisi teoseid - oratooriume, kantaate jne. Neisse teoseisse kätketud ideed ja mõtted, väljendatud ülemaailmselt mõistetavas muusikalises keeles, on vaimustanud nii helilooja kaasaegseid kui ka ulatunud üle aegade. Viibides sümfooniakontserdil tutvub aga kuulaja ühtlasi seda muusikat esitava kollektiiviga - sümfooniaorkestriga. Seejuures tekib tal rida küsimusi - millal ja kus tekkisid sümfooniaorkestrid, kas nad on alati esinenud niisuguses koosseisus, missugused instrumendid kuuluvad orkestri koosseisu, mis ülesanded on dirigendil ja mitmeid teisi. Käesolev brošüür püüab neile küsimustele lühidalt vastata. Sisukord: Instrumentaalmuusika ajaloost Pisut teooriat Keelpillid Puhkpillid Vaskpuhkpillid Löökpillid Kindla helikõrgusega löökpillid Ebamäärase kõrgusega löökpillid Pillirühmade asetus orkestris Kaasaegsete sümfooniaorkestrite võrdlevad koosseisud Dirigent Kasutatud kirjandus

Raamatusse on kogutud umbes neljandik autori raadiojuttudest, mis 1990. aasta sügisest 1994. aasta kevadeni läbi "Ameerika Hääle" ja veidi ka "Vaba Euroopa" kuulajani on jõudnud.

Rootsi kirjanduse au ja uhkus Carl Michael Bellman (1740-1795) on eesti lugejale üpris tundmatu nimi, kuid mitte päris. Bellmani iseloomustab noorukimeelelaad, mis lakkamatult värvi vahetab, millel naer ja nutt on ühtviisi kerged tulema; temas on koos kõik need vastandid, tundelisus ja brutaalsus, aristokraadi loomulik peenus ja elegants ning boheemlase kisk inetu ja räpase poole - elujanu metsik ja palavikuline meloodia, milles raskemeelsuse pausid. Bellmani teoste akadeemilises standardväljaandes on kaksteist köidet, millest suurema osa moodustab nn. juhuluule, on veel lavatekste, vaimulikku luulet, satiirilist proosat, autobiograafia fragment, Bellmani rajatud Bacchuse Ordu tseremoniaalsed "ordukapiitlid" ja muud. Kuid Bellmani maailmakirjanduslik kuulsus rajaneb kahel esimesel köitel - "Fredmani epistlid" (1790, 82 epistlit) ja "Fredmani laulud" (1791, 65 laulu). Mõlemas raamatus moodustavad tekst ja meloodia lahutamatu terviku. Algselt piibliparoodiliselt, Sanct Fredmani elurõõmu evangeeliumina mõeldud, barokse joomalaulu traditsiooni jätkavate epistlite kirjutamist alustas Bellman 1760. aastatel ja jätkas seda kuni nende ilmumiseni, jõudes selle aja jooksul küllalt muutuda laadis ja stiilis, kuid mitte olulisemas - murdumatus elurõõmus ja sügavas inimsuses. Epistlitegelaste prototüüpideks olid Stockholmi kõigile teada värvikad kujud - Veenuse ja Bacchuse teenrid, allakäinud, kuid elurõõmsad viinaninad ja kõrtsimuusikud, Bellmani sule all poolmüütilisteks tegelasteks saanud reaalsed isikud. Viisid võttis Bellman kaasaegse, eeskätt prantsuse populaarmuusika (koomiline ooper, vodevill, prantsuse klassikalised šansooniantoloogiad) ja rahvamuusika, näiteks ehtsa tänavamuusika repertuaarist, ta laenud ulatuvad Händelist Mozartini. 51. epistli aluseks jääb näiteks meloodia, millest hiljem sai "Porilaste marss". Kaasaegsed olid tuttavad enamike meloodiatega. Osa oma viise on Bellman tõenäoliselt kirjutanud ka ise. Mati Sirkel