Eesti lugejale suhteliset vähetuntud saksa proosakirjaniku Hans Fallada (1893-1947) tugevate autobiograafiliste sugemetega romaanis kujutatakse keskpäraselt eduka kaupmehe moraalset allakäiku, mis saab alguse ärialaste ja perekondlike pisimurede uputamisest viinaklaasi. Mõrvakatses süüdistatuna satub ta trellide taha ning vanglataolisesse viinaravilasse.

Vana mees põdes diabeeti. Talle tuli iga päev insuliini süstida. Seda tehti seni, kuni keegi asendas insuliini esedriiniga. Iga majaline võis seda teha. Igaühel leidus selleks motiiv. Vana mees oli ääretult rikas ja tal oli veetlev naine. Muidugi pole ilu kuritegu. Aga naine oli oma abikaasast viiskümmend aastat noorem - ning ta armastas teist meest!

"Perekondlik asi" toob roima Nero Wolfe'ile koju kätte. Kuid keegi ei saa Wolfe'i majas karistamatult mõrva sooritada. Roimari tabamisest saab Wolfe'ile veel suurem auküsimus kui tavaliselt ning ta ei kohku tagasi millegi ees. Tõsine oht litsentsi kaotada, pogris veedetud nädalalõpp, suure poliitika ja korruptsiooni maile juhtivad niidiotsad – sõjateele asunud Wolfe'i ei pidurda miski. Tõeline süüdlane luurab aga lähemal, kui arvata osatakse.

1884. aasta märtsis teeb mees nimega Moses Wilhelm Šapira väikeses Rotterdami hotellis enesetapu. Ristiusku pöördunud juut, maadeuurija ja suli, kunstikoguja ja võltsija oli omal ajal üks kõige rikkalikum kuju Jeruusalemmas. Tema surm varjutas saladuse, mida pole lahendatud tänapäevani: kas Moosese kümmet käsku selgitavad rulliraamatud, mis leiti Jordaania koobastes, olid ehtsad või võltsing? Briti Muuseumi pakkumine osta need temalt ära miljoni naela eest tekitaski skandaali, mis vapustas krimi- ja arheoloogide ringkondi. Kriitikud on kiitnud ajaloolise materjali ja detektiivijutu sugemete põimumist selles romaanis.