Ühel 1991. aasta jäisel talvepäeval triivib Lõuna-Rootsi rannikule kummiparv, milles on kahe mehe surnukehad. Üsna varsti selgitab Ystadi politsei välja, et mehi on ennem surma piinatud. Juhtumi delikaatsuse tõttu kutsutakse nõupidamisele ka tõreda loomuga sinisukk Brigitta Törn välisministeeriumist, kes komissar Kurt Wallanderi meelest räägib vaid ümmargust juttu nagu poliitikuile omane. Hoopis teistsugune inimene on aga lätlane major Liepa, kes peab lugu heast viskist ja armastab filosofeerida. Surnud mehed olevat olnud vene päritolu kurjategijad ja asja uurimine antakse üle Läti politseile. Kurt Wallander peab samuti Riiga sõitma. Alles seal selgub Wallanderile, et mõrvade taga peituva salaliidu mahitusel on ka tema kahtlustavate nimekirja sattunud...

Nüüd, kus detektiivi ei olnud enam näha, tundis Jimmy senisest suuremat rahutust. Ta kontrollis, kas korteriuks on ikka kindlalt kinni, käis Sinnete'i toas, mille aknast pääses tuletõrjetrepile. Raudne aknavõre oli riivis. Jimmy tuli tagasi oma tuppa, lukustas ukse, istus kirjutuslaua taha, avas raamatu ja püüdis lugema hakata, paraku tantsisklesid tähed ta silme ees. Mida teha, kui on teada, et sind tahetakse tappa? Mõrvarit ennetada? Nõnda praktiseeritakse Metsiku Lääne filmides ... Aga see siin ei olnud film, vaid koletu tõelisus. "Taevas appi, ma nägin seda meest oma silmaga! ... Linda, ma tahan sulle midagi öelda. Sa ei kujutle, mismoodi see on, kui ühtäkki sinu pihta kõmmutatakse. Sul ei tule mõttessegi appi karjuda või politseid kutsuda. Sa ei mõlgutle enam ei kohtu õiglusest, kättemaksust ega muust. Su ainus lootus on: "Mees, anna jalgadele valu! Lippa! Jookse elu nimel!"

Ja siis Gwenda karjatas...Vaadates neid siledaid ahvi käppi ja kuuldes seda häält hallis... "See olite teie..." hingeldas Gwenda. "Teie tapsite ta...tapsite Heleni... nüüd ma tean. See olite teie... kogu aeg... teie..." Mees tuli trepist üles Gwenda poole - aeglaselt - pilk naisele pööratud.

35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.