Eesti lugejale suhteliset vähetuntud saksa proosakirjaniku Hans Fallada (1893-1947) tugevate autobiograafiliste sugemetega romaanis kujutatakse keskpäraselt eduka kaupmehe moraalset allakäiku, mis saab alguse ärialaste ja perekondlike pisimurede uputamisest viinaklaasi. Mõrvakatses süüdistatuna satub ta trellide taha ning vanglataolisesse viinaravilasse.

1794. aastal, kaks aastat pärast kuningas Gustav III surma, valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva. Iseennast süüdistav masenduses peigmees Erik Kolm Roosi on paigutatud hullumajja. Kes on aga selle koletu teo kavandaja, kes on tegelik mõrvar? Sarnaselt juba sama autori eelmisele raamatule „Stockholm 1793“ on teose ajastu ja olustiku kirjeldamisel autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.

"Saint-Pholieni kiriku poodu" on üks paremaid Maigret'-lugusid, milles kuulus politseikomissar endale vanajumala õigused võtab. Üks saladuslik ja närvitsev reisija jääb Saksa-Hollandi piiri lähedal raudteejaamas ilma oma kohvrist ning laseb ennast Bremenisse jõudnult maha. Komissar Maigret'l, kes seda enesetappu läbi lukuaugu pealt näeb, tuleb nüüd välja selgitada, mis õigupoolest toimus ning kes oli too saladuslik reisija. Varsti saab selgeks, et ta ei olnud üldse sama inimene, kelle pass tal taskus oli, ning loo juhtniidid näivad viivat hoopis Prantsusmaale.

Miss Marple on enam kui üllatunud, kui ta saab kirja nädal tagasi surnud tuttavalt. Kirjas ärgitatakse Miss Marple'it ühte lugu uurima... tõsi, mis lugu see selline on, selgub alles uurimise käigus. Nemesis. Sellise nimega kutsus Miss Marple end kunagi Kariibi mere saarel puhkusel olles. Tõtt öelda, õigustab nutikas vanapiiga täielikult seda nime.