Raamat jutustab ühe põlvkonna, sajandi esimese poole noorte inimeste saatusest, nendest, kes võõras mundris tegid kaasa Teise maailmasõja, nende keerulisest käekäigust, nende surmast ja ellujäämisest, nende laia ilma pillatusest.

Romaan

"Õhuaken" on luuletaja ja näitleja Viiu Härmi teine romaan. Kui tema esimese romaani "Duubel kaks" noor peategelane Leena käib läbi eneseavastusliku tee tõelise armastuse mõistmiseni, siis "Õhuakna" kahekümneaastasel Riinel tuleb füüsiliste ja hingeliste katsumuste kaudu suhtestuda elu ja surmaga. Tegevuspaik on tuberkuloosihaigla. Sattudes sinna pikaks ajaks, puutub ta kokku elu varjupoolega. Saatuslikud sündmused lähedaseks saanud haiglakaaslaste elus viivad Riine üha kaugemale tema senisest keskkonnast -- teatrikoolist ja sõpradest. Viimaks tuleb tal endalgi seista vastamisi surmaga. Romaanis "Õhuaken" võime psühholoogilise tõepärasusega jälgida tema heitlusi.

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.