Raamatu autorid Edgar Mayer ja Thomas Mehner toovad lugejani ja analüüsivad hulga allikaid, mis viitavad sellele, et sakslased said Teise maailmasõja lõpuks valmis esimesed aatomipommid, millele eelnes rida katsetusi. Esitatakse provokatiivne väide, et need võisid oli saksa aatomipommid, mille ameeriklased heitsid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile. Juba pikka aega näis saksa aatomiuuringute kohta Kolmandas Riigis kõik öeldud olevat. Siiski tõid Saksamaa taasühinemine ja Nõukogude liidu kokkuvarisemine ja sellega kaasnenud arvukate arhiivide avanemine nagu ka terve rida uskumatuid tunnistajate ütlusi päevavalgele uusi arusaamu ja püstitasid aktuaalseid küsimus. Näiteks miks väidab üks Itaalia ajakirjanik, et ta olevat 1944. aasata oktoobris Goebbelsi kutsel olnud saksa aatomipommi katsetuse tunnistaja? Ja miks kinnitab suurt osa tema avaldusi ning andmeid austria füüsik, kes omakorda väidab, et Innsbrucki lähedal olevat tulemusrikkalt töötanud aatomiuuringute seadmed? Miks teatavad julgeolekuteenistuse vahetult osalenud tunnistajad aatomirelva ja suure lennukaugusega kanderaketi loomisest (tootmisest) Tüüringis Jonastalis, ning Ohrdrufi ja Arnstadti vahel, jpm.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna 1995. aastal ilmunud, Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegseid merelahinguid kirjeldava raamatu järg. Aastate kaupa antakse ülevaade Teise maailmasõja ühel peavõitlustandril - Atlandi ookeanil peetud merelahingutest. Juttu on ka sõjategevuse käigus Atlandil hukkunud Eesti laevadest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

Võiks arvata, et nad olid õnnetähe all sündinud: ilusad, jõukad, suursugused, andekad. Kuid saatus on tujukas, tahab, tõstab seitsmendasse taevasse, tahab, heidab hädaorgu. Ent tavaliselt nõrgaks peetavad naised ei soovi olla pimeda fortuuna mängukannid. Sellest kõigest räägibki Ljudmilla Tretjakova raamat "Venemaa jumalannad".