Tule, Poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel, söö mu õunu ja mängi mu varjus ja ole õnnelik "Kord oli puu... kes armastas üht väikest poissi." Nii algab unustamatu lugu puu ja poisi sõprusest. Väike poiss jookseb iga päev puu juurde, et ta okstel kiikuda ja mööda ta tüve üles ronida. Puu on õnnelik. Kuid poiss kasvab suureks ja tahab rohkemat kui ainult õunad. Ja puu annab... See on südamlik jutt andmisest js saamisest, mis paneb lugeja mõtlema aja ja väärtuste üle, mis ajas muutuvad ja armastusest, mis jääb alles. Poeetiline tekst ja vaimukad illustratsioonid on teinud selle andeka Ameerika Ühendriikide lastekirjaniku ja -luuletaja Shel Silversteini raamatu armastatud klassikaks; seda on aastakümnete jooksul lugenud paljud väikesed raamatusõbrad üle kogu maailma. Shel Silverstein (1932--1999) on Ameerika Ühendriikide kirjanik, luuletaja, kunstnik ja laulutekstide autor, kes on eelkõige tuntud oma humoorika luule, lihtsate ja väljendusrikaste joonistuste ning allegooriliste lugude poolest. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kümme lasteraamatut ning on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas William Allen Whiteíi kirjandusauhinna. "Helde puu" on tõlgitud kahekümne nelja keelde.

Emme ja issi on otsustanud, et Sirtsuke on juba nii suur küll, et võiks püksi pissimise ära lõpetada ja potti soristama hakata. Sirtsukesele meeldib aga rohkem püksi pissida. Siiski minnakse üheskoos pissipotipoodi ja ostetakse vahva elevandikujuline pott. Sirtsuke kavatseb potielevanti kasutada hoopis ratsutamiseks, sest elevant ei taha ju pissine olla. Mis saab edasi? Kas Sirtsuke leiab olukorrale lahenduse? Raamat «Väike piss» võib osutuda imeliseks abiliseks, kui on tarvis laps potile saada. Samuti sobib juba lugema õppinud lapsele iseseisvalt lugemiseks. Raamatule on lustakad pildid joonistanud kunstnik Heiki Ernits. Pissi laulule on toreda viisi kirjutanud helilooja Piret Laikre.

See oli just täna hommikul, kui pudrulusikas maha kukkus ja riisiterad laiali veeresid. Põrandalaudade vahele ja vaiba sisse. Olivia ema kiljatas ja isa vangutas pead, öeldes: "Laua kohal tuleb süüa, laua kohal!" Olivial tulid pisarad silma, ta haaras tooli käetugedest kinni ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama. See rahustas alati. Äkki märkas Olivia, et ta ei kuule enam, mida ema ja isa pudrust ja lusikast räägivad. Nende näojooned ähmastusid, jäid vaid suured liikuvad suud, armsad ja kodused. Olivia tundis, et kui ta veel paar korda ennast kõigutab, siis avaneb...

HUMOORIKAD LOOD LASTELE. TRÜKITÄHTEDEGA. Ühel ööl juhtus esikus tavatu lugu. Ema ja isa jope vahele oli korraga ilmunud Väike Jope. Kuna Väike Jope ei ole kellegi oma, siis tuleb tal omal käel või täpsemalt omal varrukal hakkama saada. Ja seda ta teebki. Nii hästi või halvasti, kui ta parasjagu mõistab ja oskab. Väikse Jope lugudes satub päätegelane erinevatesse olukordadesse, mis igaühel meist vabalt ette tulla võivad. Kuna Väike Jope on oma olemuselt optimistlik ja heatahtlik, siis eks ta püüagi kõigest väest, et kõik kenasti laabuks. Hääle pealehakkamisele vaatamata kipuvad asjalood kiiva kiskuma. Kas juhtub see Jope vähesest elukogemusest, saamatusest või rumalusest tingituna – vaat sellele ei söandaks autor küll ühest vastust anda. Humoorikad lood on pildi keelde pannud Elina Sildre. Elina julge suletõmme ning tekstiga harmoniseeruv koomiksistiil annavad lugudele vürtsika aktsendi ja loovad narratiivile muheda atmosfääri.