1965. aasta romaanivõistlusel auhinnatud teos

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo.

Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.