Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.

"Umbtaevas" on järg Katrin Kurmiste eelmisele, 1941. aasta pöördelistest sündmustest jutustavale romaanile "Tuulekülv". Nõukogude väed on tagasi löödud ning perekond Tapperitele näib, nagu läheks elu edasi sealt, kust see enne pooleli jäi: Endrik hakkab sõprade soovitusel juhtima maakonnavalitsuse transpordiosakonda, Maarja hoolitseb kodu eest ja perre sünnib veel kaks last. Mida aga aeg edasi, seda selgemaks Endrikule saab, kui asjatud on olnud nende ootused ja lootused – sõjataeva all pole miski kindel ja ette tuleb hulgaliselt keerulisi ja ohtlikke olukordi.