"Ebanormaalne" on raamat ambitsioonika noormehe armastuse- ja eneseotsingutest, miljööks peamiselt New York ja Bangkok, mille meeleolusid kirjeldatakse lausa kombatava sugestiivsusega. Romaan liigub vähehaaval, kuid kindlalt läbi deliirsete painete kirgastumise ja vabanemise poole, nii et tõenäoliselt leiab lugejagi end romaani lõpetades hoopis teistsugusest maalmast, kui raamatut kätte võttes.

"Õhuaken" on luuletaja ja näitleja Viiu Härmi teine romaan. Kui tema esimese romaani "Duubel kaks" noor peategelane Leena käib läbi eneseavastusliku tee tõelise armastuse mõistmiseni, siis "Õhuakna" kahekümneaastasel Riinel tuleb füüsiliste ja hingeliste katsumuste kaudu suhtestuda elu ja surmaga. Tegevuspaik on tuberkuloosihaigla. Sattudes sinna pikaks ajaks, puutub ta kokku elu varjupoolega. Saatuslikud sündmused lähedaseks saanud haiglakaaslaste elus viivad Riine üha kaugemale tema senisest keskkonnast -- teatrikoolist ja sõpradest. Viimaks tuleb tal endalgi seista vastamisi surmaga. Romaanis "Õhuaken" võime psühholoogilise tõepärasusega jälgida tema heitlusi.

On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu.

Raamatusse koondatud jutustused lahkavad inimsuhteid erinevatest vaatenurkadest. Lugusid ühendab enamasti sama aeg ning see, et naised, kellest räägitakse, on omavahel tuttavad, kuigi paigutuvad geograafiliselt erinevatesse paikadesse. Ja nagu naiste puhul ikka, on rohkesti juttu meestest.