Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarahst üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri - tema noore näoga teisik - oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda.
Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

Raamatus on kolm juttu. Nendest esimene, Olga Mõõgakandja lugu, käsitleb Eesti lähiajaloo inimsaatusi 90ndatel aastatel. Peategelane Olga on hilismigrant, kes abielludes eestlasega õppis ära eesti keele ja püüab sulanduda varakapitalistlikku Eesti ühiskonda. Tema esimene mees sureb kopsuvähki. Siis abiellub ta venelasega, kellest ta lahutab, kui see pärast Eesti isesisvumist läheb Venemaale elama. Kolmas mees tema elus on eestlane Peeter, kelle ema, endine nomenklatuurikommunist, on jutus samuti tähtis tegelane. Turumajandus lõi paljude inimeste elud segi ja nad pole senimaani sellest toibunud. Kaks järgmist juttu käsitlevad elu pärast Teist maailmasõda. "Admirali lend" jutustab nooruki mälestustest, kui tema isa arreteeriti julgeoleku poolt. Sama teemat puudutab ka lühijutt "Verekäkid".

Angela elu ei alga just kõige paremini. Ta pere on maailmasõja keerises üsna korralikult laiali pillutanud ning juba rahulikumal ajal, tüdruku sündides, ei ole arstid sugugi kindlad, kas sest lapsest elulooma saab. Aga saab, ja ehkki füüsiliselt pisut väeti, kasvab temast väga terane laps. Ent juba teismeeas tuleb ta ellu ootamatu pööre. Tuule Linnu seitsmes romaan jutustab ühe tavalise Eesti perekonna erilise loo. Loo, mis vähemalt mingis osas tuleb tuttav ette pea kõigile meist.