Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarahst üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri - tema noore näoga teisik - oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda.
Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljus siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?

Raamatus on kolm juttu. Nendest esimene, Olga Mõõgakandja lugu, käsitleb Eesti lähiajaloo inimsaatusi 90ndatel aastatel. Peategelane Olga on hilismigrant, kes abielludes eestlasega õppis ära eesti keele ja püüab sulanduda varakapitalistlikku Eesti ühiskonda. Tema esimene mees sureb kopsuvähki. Siis abiellub ta venelasega, kellest ta lahutab, kui see pärast Eesti isesisvumist läheb Venemaale elama. Kolmas mees tema elus on eestlane Peeter, kelle ema, endine nomenklatuurikommunist, on jutus samuti tähtis tegelane. Turumajandus lõi paljude inimeste elud segi ja nad pole senimaani sellest toibunud. Kaks järgmist juttu käsitlevad elu pärast Teist maailmasõda. "Admirali lend" jutustab nooruki mälestustest, kui tema isa arreteeriti julgeoleku poolt. Sama teemat puudutab ka lühijutt "Verekäkid".