Seitsme aasta eest 75-ndal eluaastal inimkonna hulgast lahkunud Poul Anderson liigitub tavakäsitluses ulmekirjanduse tugevaks keskmikuks. Hoolimata peamiselt pikema lühiproosa eest elu jooksul võidetud seitsmest Hugost ei saa teda nimetada ei ulmekirjanduse klassikuks (selle tiitli on endale reserveerinud poolteistkümmend aastat varem debüteerinud Asimov, Heinlein ja Clarke), miljonite lemmikuks (teoste tiraažid räägivad teist keelt) ega ka mitte kultusautoriks (tänaseni pole kirjanikul arvestatavat fännilehekülge internetis). Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Andersoni varjujäämise võib suuresti taandada välistele põhjustele – tema loomingus puudub masse haarav keskne tähtteos või sari (ehkki võib-olla on mõnes alternatiivses universumis Murtud mõõk (1954) samasugune žanrit defineeriv teos nagu seda on samal aastal ilmunud Sõrmuste isand meie maailmas), samuti on ta looming sedavõrd mahukas, et sealt olulise väljasõelumine on töömahukas ettevõtmine isegi professionaalile.