"Börsihaide vandenõu" on üks neist haruldastest kriminaalromaanidest, mis peale närvikõdi ka äratundmisrõõmu ja mõtlemisainet pakuvad. Põnevusjuttude vanameister Edgar Wallace on sedapuhku ainet ammutanud finantsmaailmast. Nagu tema teostes ikka, on siingi rohkesti saladusi ja üllatusi, mõistatuslikke mõrvu ja koguni sissemurdmine Scotland Yardi, kõige selle taga on aga rahatuusade sulitembud, mis lausa ahhetamapanevalt meenutavad meie praegusi päevasündmusi. "Börsihaide vandenõu" lugeja tutvub majanduselu telgitagustega. Ta näeb, kuidas suurte tegijate salakokkulepped kõigutavad rahakursse ja aktsiahindu. Paratamatult taaselustuvad mälus samalaadsed sündmused Eesti panganduses - meie üleöö tekkinud ja üleöö hävinud kommertspankade pankrotimeistrid ja petetud hoiustajate jõuetu raev... Romaanis võidab hea viimaks kurja – aga elus?

Aastaid elukutselise džokina tegutsenud ja professionaalide kõrgeima - Champion Jockey - tiitli saavutanud Dick Francis kuulub ka põnevusjuttude autorina oma ala meistrite hulka. Tema romaanide tegevus toimub enamasti hobuste ja meeste maailmas, tegelaskujud on psühholoogiliselt usutavad, detailid täpsed ja värvikad, sündmustik kaasakiskuv. Romaanis "Oma lõbuks" on sõlmprobleemiks dopingumeetodi avastamine.

Cora Lansquenet oli alati taktitu olnud... ja tema hästikasvatatud perekond eelistas jätta tähele panemata märkuse, mille ta tegi oma venna Richardi matusel: "Ta ju mõrvati, eks ole?" Neile meenus see järgmisel päeval, kui Cora leiti kirvega tapetuna... ja mitu päeva hiljem, kui keegi saatis Cora seltsilisele tüki arseeenikuga mürgitatud pulmakooki... Aga selleks ajaks oli perekonna advokaat kutsunud kohale Hercule Poirot'...

Vana mees põdes diabeeti. Talle tuli iga päev insuliini süstida. Seda tehti seni, kuni keegi asendas insuliini esedriiniga. Iga majaline võis seda teha. Igaühel leidus selleks motiiv. Vana mees oli ääretult rikas ja tal oli veetlev naine. Muidugi pole ilu kuritegu. Aga naine oli oma abikaasast viiskümmend aastat noorem - ning ta armastas teist meest!