"Jevgeni Onegin" on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud "vene elu entsüklopeediaks", kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb. Eesti keelde on "Jevgeni Onegini" tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks

Muinasjutuantoloogia "Ilmaveere jutud" teine köide sisaldab soojade kantide (Okeaania, India, Aafrika, Lõuna-Ameerika) pajatusi. Nendes lugudes on nii maagiat kui imesid, robinsonaade ja huumorit ning mõlgutusi inimolemuse saladuste üle. Lauri Sommeri koostatud ja tõlgitud teos järgib suulise pärimuse jutustavat stiili ning teost kaunistavad Kairo illustratsioonid.

Meeleolukas, kaunite loodusfotodega kinkeraamatus on luuletusi Rabindranath Tagorelt, William Shakespeare’ilt, Heinrich Heinelt, Robert Burnsilt, William Butler Yeatsilt, Percy Bysshe Shelley’lt, Juhan Liivilt, Artur Alliksaarelt, Jaan Krossilt, Jaan Kaplinskilt, Anna Haavalt, Marie Underilt, Leelo Tunglalt, Doris Karevalt jt., samuti katkendeid Ülemlaulust. KALLIS VIHM Jaan Kross Õhtu on pime ja soe ja suurest pehmest pilvest sabiseb kallis vihm. Heledad aknad on rõõmsad ja märjad. Tumedad puud on rõõmsad ja märjad. Ja suurest pehmest pilvest sabiseb kallis vihm. Sinu lõhna, mis hommikul jäi mu kätele, silmile, näole ja suule, niisutab kallis vihm uuesti lõhnama.

See raamat on sündinud ühisest huvist. Hea luule armastajana ning kirjandushuvilisena vestlesin Eestis elava tšiili kunstniku Izak One’iga, kes otsis võimalust esitleda meie kultuurist tõukuvat loomingut, ning luuletaja Mariliin Vasseniniga, kes soovis tõlkida tšiili poeete. Kõik läks loomulikku rada pidi, andsin meie huvidele ühise suuna ning visandasin pildi nüüdisaegsest tšiili luulest. Pean rõhutama, et tegu on vaid killukesega tšiili luulest. Tulemuseks on "Vientos del sur II / Lõunatuuled II" postkaart lõunast, kus kunstnik Izak One on igale luuletusele pühendanud ühe akvarelli. "Vientos del sur II / Lõunatuuled II" on juba teine Eestis ilmavalgust näinud tšiili lapsuke. Sarnaselt esimese valimikuga on seegi raamat kakskeelne, et materjalist oleks kasu ka hispaania keele huvilistele. Mulle tegi rõõmu teadmine, et mõned hispaania keele õpetajad kasutasid esimest raamatut oma tundides. See esimene luulenäide, kus esitlesime selliseid tšiili luuletraditsiooni alustalasid nagu Nobeli preemia laureaadid Gabriela Mistral ja Pablo Neruda, ilmus 2015. aastal. Selleks korraks otsisime mitmest põlvkonnast erinevate stiilidega autoreid. Meil on hea meel alustada raamatut Ladina-Ameerika ühe tähtsaima folkloristi Violeta Parraga. Valimikus leidub enne 1950. aastat sündinud poeete, kes avaldasid tšiili traditsioonile tugevat mõju, näiteks Gonzalo Rojas, Enrique Lihn ja Jorge Tellier. 1970. ja 1980. aastate vahel tekkis põlvkond, kes uuendas põhjalikult meie kirjandust. Kui Eestis oli alanud nõukogude perioodi loojang ning Tšiilis valitses Pinocheti diktatuur, alustasid oma loomingulist teed katkestuslikud poeedid Raúl Zurita, Rodrigo Lira, Juan Cameron, Carmen Berenguer ja Elicura Chihuailaf. Samal ajal lükkas eksiilis viibiv luuletaja Óscar Hahn uuesti käima oma poeetilise projekti, mida diktatuur oli rünnanud. Põimisime valimikku ka Christina Chaini terava pilgu ning nooremaid poeete, nagu Héctor Hernández, Julio Espinoza Guerra, Gladys González ja Camilo Cantillana. Kõigil neil on peen ja värskendav looming. Teatud mõttes on tšiili luule võrreldav eesti kooritraditsiooniga. Tuleb meeles pidada, et kunagi oli aeg, kui muusika ja luule vahel polnud piiri. Mõlemal rahval on see elujõuline sünergia maa ja inimeste vahel muutunud sõnadeks ja muusikaks. Käesolev raamat on mõeldud kingituseks meie kultuurilt eesti rahvale, kelle riigi sünnist täitus sada aastat. Niisiis kingime Eestile värsipostkaardi, mis pärineb maailma lõunaküljelt. Marcelo Gatica Bravo Tallinn, 2018