Kuidas suutis Novak Djokovic tõusta 2011 aastal maailma esireketiks, kui ta vaid hooaeg varem vaevles väsimuse, valude ja vigastuste küüsis? Lihtne, ta hakkas teistmoodi sööma. Raamatus „Võitja serv“ soovitab Novak Djokovic ka lugejal proovida, kuidas on võimalik tervist ja elu gluteenivaba menüü ja harjutuste abil abil paremaks muuta. Lisaks nädalamenüüle ja retseptidele jagab sportlane soovitusi ka söömisviisi, stressi vähendamise võimaluste ja füüsilise vormi parandamise kohta. Selleks, et parandada oma tervist ja enesetunnet, ei pea olema maailmakuulus sportlane. 2011. aastal tegi Novak Djokovic meeste profitennises ajalugu: ta võitis kümme tiitlivõistlust, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust kohtumist. Tähelepanuväärne on aga see, et vaid paar aastat varem ei õnnestunud tal üldjuhul ühtegi turniiri edukalt lõpetada. „Võitja serv“ on Djokovici poolt loodud 2-nädalane toitumisprogramm, mis aitab sul taas oma keha ja tervis korda saada. Igaüks saab juba selle raamatu abil algust teha uue ja parema eluga.

Juba raamatu sissejuhatuses kinnitatakse: "Andekaid proffe, kes mängivad loomupärase talendi toel, kohtab harva. Jah, nad on olemas, kuid valdav enamik turniiriproffidest õppisid mängima nagu sina ja mina, abiks kombinatsioon treeningust, tehnilisest teabest, katsetest ja eksitustest ning lihtviisilisest kõvast tööst." "Golfiproffide saladused" on mänguoskuse omandamisel või lihvimisel heaks kaaslaseks – raamatus avaldavad lugejale oma võidunippe ja mängutehnikaid sellised maailma esimängijad nagu Padraig Harrington, Rory McIlroy, Gary Player, Ian Poulter jpt.

Raamatu kaante vahele on püütud koondada eesti spordi kullafond. See on mõeldud eeskätt meie tänastele noortele ja tulevastele põlvedele, eeskujuks ning ärgitajaks uutele suurtele tegudele.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.