Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Käesolev raamat avab tavapärasest erineva Vabadussõja käsitluse, toob esile nüansid, mida pole varem peetud tarvilikuks ega õieti ka vähese asjasse süüvimise tõttu osatud tõepäraselt avalikustada, milleks olid ka omad põhjused. Lugejatele antakse teada, kuidas noor, 24-aastane leitnant võttis omale vabatahtlikult ameti, kus tuli kartmatu ja väga jõulise tegevusega kasida isamaa vabaduse nimel mitte ainult endast kõrgemal seisvate polkovnikute karjääri-ja maineratsusid, vaid rakendada samal ajal eesti riigi sõltumatuse vankri ette äärmiselt tõsise tööga treenitud vägevalt perutavad täkud.

Looduskaitse on väga inimlik ja isiklik valdkond. Selle on kutsunud esile inimtegevus ning looduskaitset teostavad sageli silmapaistvad üksikisikud. Inimestel on looduskaitset vaja omavaheliste suhete korraldamiseks, loodus ise tuleks ilma inimeseta suurepäraselt toime. Juhani Püttsepp kirjeldab läbi inimliku ja üksikisiku vaatenurga Eesti looduskaitse 100-aastast lugu. Lugejal on võimalus paigutada end minevikus sündinu, tänapäeva arengusuundade ja tulevikuideede võrgustikku.