Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Kadrioru kunstimuuseumis (24.10.2015–13.03.2016) ja käsitleb baltisaksa kunstielu ühte kõige inspireerivamat ja rahvusvahelisemat hetke, kui Eestimaale jõudsid silmapaistvad meistrid ja valgustusideed. Eesti mõtteloos tähendab 18. ja 19. sajandi vahetus kohalike publitsistide ühiskonnakriitilisi sõnavõtte ja estofiilia algust, arhitektuuris klassitsistlike mõisahäärberite ja inglise maastikuparkide rajamist. Siinses kujutavas kunstis on seda aega aga põhjust nimetada vendade Kügelgenide ajastuks. Saksa, Vene ja Balti kultuurimälus on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke, kirjanikke ja haritlasi. Sellele loomingulisele dünastiale panid aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen. Vendade kunstnikukarjäär algas Saksamaal Koblenzis ja Bonnis, sai täiendust kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis. Käesolev näitus ja raamat keskenduvad vendade Kügelgenide sidemetele Eestiga, näidates neid pöördelise tähtsusega meistritena Balti kunstiloos. Vennad Kügelgenid tõid Eesti- ja Liivimaa portreekunsti ja maastikumaali valgustusaja väärtused ning uue kunstilise taseme, kuid tõstsid siinmail ka kunstnikuameti staatust tervikuna.

Raamat kaasneb näitusega "Jevgeni Zolotko. Aadama saladus" Kumu kunstimuuseumis (31.05.2024–05.01.2025). Tegemist ei ole traditsioonilise näitusekataloogiga, vaid avara ja mitmekülgse vabavormilise kokkuvõttega ühe Eesti huvitavama ja omanäolisema nüüdiskunstniku senisest loomingust. Jevgeni Zolotko (snd 1983) astus kunstiväljale 2000. aastate lõpus – ajal, mida iseloomustasid võimekate noorte, sotsiaalkriitilistele teemadele keskendunud kunstnike laine ja installatsioonikunsti võidukäik. Päevakajalise ja poliitilise asemel on Zolotko kunsti kontekst lääne kultuurilugu kõige laiemas mõttes – koos antiigi, Piibli, ilukirjanduse, filosoofia ja rahvapärimusega. Tema teosed on enamasti ühe tugeva kujundi kesksed, monokroomsed (peamiselt eri tooni hallid) ja emotsionaalselt intensiivsed. Erinevalt põlvkonnakaaslastest, kellest enamiku loomingus saab välja tuua olulisi teema- või rõhuasetuse muutusi, võiks Zolotko loomingut iseloomustada kui torni – iga järgnev teos kasvab teatud määral välja eelmisest, öeldut pidevalt täpsustades ja nüansseerides.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.