143-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Suuri mõtlejaid Eesti Raamat 1978

“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

Ferdinand Kulli mälestused jagunevad õieti kolmeks. Esimene osa käsitleb nooruki sotsialistlikku tunglemist ja vanglaelu aastail 1905–1909. Riia keskvangla raamatukogus loeb Kull keelatud kirjandust, ja mitte ainult Marxi "Kapitali", vaid ka "Praktilist juhatust pommide valmistamiseks"! Vanglas on linna parim saun ja eeskujulik köök, mida hilisemas elus harva kohtab. Sunnitöölt pääsemiseks sõlmib Kull vanglas fiktiivse abielu blondi kaunitari Lilli Ibrusega, kelle peigmees Nikolai Köstner kõike kiivalt pealt vaatab. Elu nagu karneval, ehkki kuskil sealsamas on uue aja ohtlikud märgid: just Riia oli tollasel Venemaal esimene koht, kus salapolitsei üks juhte Gregos (Greegus) asus juurutama julma funktsionaalset piinamist. Mälestuste viimane osa käsitleb Eesti välisdelegatsiooni tegevust 1918. aastal. Nagu diplomaatide mälestused sageli, on ka see toimunu päevikulaadne aruanne ning oma kunagiste valikute poliitiline ja juriidiline õigustus. Ajaloolastele annab see allikakriitilise lähenemise korral tänuväärset lisa Eesti riigi rajamise tundmaõppimiseks. Kulli mälestuste kreem ja kroon on nende keskne osa ehk meenutused eesti boheemkonnast Pariisis 1910–1917. Just siin maalib vaba mees vaba käega oma elu ilusaimat lõiku, mida ei tumesta ka pidev rahamure. Kui Tuglas on loonud meie Pariisi-müüdi kõrgstiilse kuvandi, siis Kull täiendab seda humoristliku vaatega altpoolt, jäädes ometi hea maitse piiresse.