Põhja-Ameerika indiaanlaste saatuse probleemid on olnud läbi aegade lähedased paljudele inimestele. Käesolevas raamatus antakse ülevaade selle maailmajao anastamisest, räägitakse indiaanisuguharude kangelaslikust võitlusest oma maa ja õiguste eest.

Vladimir Uljanov-Lenin ja tema ustav abikaasa Nadeþda Krupskaja asusid 1909. aasta lõpus elama Pariisi. Just siin kohtuski Vene enamlaste juht venestunud prantslanna Inessa Armandiga, kes jättis tema ellu sügava jälje. Krupskaja armastas oma meest, kuid tegi talle ettepaneku abielu lahutada, et mees saaks abielluda Inessaga. Lenin mõtles järele ja vastas: "Ei." Krupskaja jäi siiski oma kahenaisepidajast abikaasa kõrvale ning leidis endas isegi jõudu võistlejannaga sõbrustada. Raamat avab laiemale üldsusele vähetuntud episoode Lenini isiklikust elust. Autor püüab mõista enamlaste juhi iseloomu tema naiste elulugude kaudu, näidata neid kõiki mitte ainult poliitikutena, vaid ennekõike tavaliste inimestena, uurida nende psühholoogiat.

Aleksandr Kuprin (1870–1938) sai kogeda bolševistliku hirmuvalitsuse sündi Venemaal, millele ta vastas imetlusväärse järjekindlusega täidetud kohustusega sellele märatsuslikule hullusele vastu hakata. Kunagise Nobeli-kandidaadi poliitiline publitsistika on uutel aegadel ilmunud nii Vene- kui ka välismaal mitmes väljaandes. Eesti lugejani jõuab see käesoleva valikkogu näol esmakordselt. Meil jääb üle üksnes imetleda kirjaniku hämmastavat läbinägelikkust kommunistlike võimuhaarajate suhtes ning veelgi enam veendumuslikku ettenägelikkust, et kord leiab see kuritegelik avantüür vältimatult oma ärateenitud otsa. Küll tuleb küsida, kas tänane Venemaa on selline Venemaa, mis Kuprini südamele armas?

Kui esimene köide Juhan Luigalt "Eesti mõtteloo" sarjas – "Mäss ja meelehaigus" – koondas ta kirjatöid aastaist 1900–1918/1919, kuid peamiselt siiski Esimese maailmasõja alguseni, siis paari erandiga on käesolevasse kogutu pärit juba Eesti iseseisvuse ajast, hõlmates vahemikku Eesti Vabariigi rajamisest alates autori ülekohtuselt varase surmani aastal 1927. Me kogeme lugedes, kuidas Juhan Luiga haruldase intensiteediga pidevalt Eesti, Euroopa ja maailma jooksvaid asju jälgib, et neisse seejärel sekkuda teravaks ihutud sõnaga. Vahel iseloomustab teda peaaegu et prohvetlik läbinägemine, seismograafi tundlikkusega ilmutab ta ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge, nagu ütelnud Eduard Laaman. Nii subtiilset ajalootunnetust ühenduses hea hingeharidusega tuleb tänapäeval harva ette. Köide, mis vahendab lugejale üle sajakonna artikli ja muu kirjatöö, jaguneb tsükleiks "Nõrk võidab", "Kohanemine ja kriis", "Loomise joovastus" ja "Pas de deux". Koos mainitud esimese köitega asendavad ja täiendavad nad tublisti nüüd haruldaseks muutunud "Päevamuresid" I—II (1934) ja "Poliitilisi päevamuresid" I–II (J935).