Olev Remsu on sünnilt rännumees. Kas pole Remsu üks veider mees? Selle asemel, et rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Ehk saab nähtud paiku hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja...

Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.

Ta meelismõtteks oli läände purjetades muinasjutulisse Itta jõuda. Kõik muu- armastus, abielu, usk, soosing, oli teisejärguline või vahend selle unistuse elluviimiseks. Kui ta oli Uue Maailma avastanud, asus ta ometi peagi jälle retkele. Kolmandalt reisilt toodi ta tagasi raudus kätega, ometi võitis ta jälle valitseja soosingu ja võttis jälle ette uue retke.

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud "Lonely Planet" näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda. Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: "Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?" Aga mina? Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.