See on jutustus kaugete aastatuhandete saladustest, vanima ajaloo "valgetest laikudest", ebatavalistest sündmustest, millest osavõtjaiks olid meie vanavanavana... vanaemad ja -isad.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Sajandite jooksul on ta erinevatel põhjustel jäädvustunud ka ajalooallikatesse – mõnikord peategelase, mõnikord kõrvalise tegelasena. Käesolev raamat pühendubki koerale kirjalikes allikates ja fotodel, mis pärit Rahvusarhiivist.Leiate nii tõsisemat kui lõbusamat lugemist koeraga seotud kohtuasjadest, riigiteenistusest, maksupoliitikast, haigustest ja paljust muust. Tähtis koht on raamatus fotodel, kus läbi ajaloo lisaks inimesele ka koera jäädvustatud.

Jüri Remmelgas oli Eesti Leegioni sõjakirjasaatja Teises maailmasõjas. Eelnenud 14 aastat ajakirjanikuna ja aasta vabatahtlikuna Idarindel olid parimad eeldused selleks tööks. Ta kirjeldab elu Berliinis sõjakirjasaatjate keskuses, sealset preisi korda ja tsensuuri, kuid ka oma ameti eeliseid, nt ligipääs salastatud teabele. Kujutlus Eesti Leegionist kui tulevaste Eesti rahvusväeosade tuumikust annab mõtte eestlaste vastupidamisele tolles SS-i pesas. Ka leegioni õppekeskust Debicas ja leegionäride esimesi ränki lahinguid kirjeldab autor põhjalikult. Tema sõltumatu ja omas ajas väga objektiivne mõtteviis on eriti sümpaatne.