pseudoajalooline põnevusromaan

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...

Käesolev trükis on julm raamat, sealhulgas vangla ja ka sõja muserdavast mõjust, kuid see pole kirjutatud siiski mitte elujulmuse väljavalamiseks. See on kirjutatud just nimelt vastupidisel eesmärgil. Et lugeja võiks romaani lõpetades tunda mõnesugust kergendust ja isegi rõõmu elust kui sellisest...