Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause'i ja Thomas Trappe'i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki. Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. Kuigi "Meie geenide pikk reis" puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. "Meie geenide pikk reis" on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.

Avage kägisev uks kummitavasse majja ja tajute, kuidas teid läbistab värin. Me ei tea, mis võib välja ilmuda. Me avame uksi tulevikku igal eluhetkel. Mis on nende taga? Kuidas valmistuda kohtumiseks tundmatuga? Raamat "Tuleviku lood" räägib aja varjatud, näivalt pimedusega kaetud osast, sest me pole seal veel olnud. See räägib sellest, kuidas me püüame ette kujutada, valmis olla ja toime tulla kõigega, mis võib meid varitseda veidras kohas, mida nimetame "tulevikuks".Autor David Christian kirjutab selles raamatus, mida on tulevikust mõelnud filosoofid, teadlased ja teoloogid. Ta arutleb selle üle, kuidas muud elusolendid – alates bakteritest kuni nahkhiirte ja leivapuudeni – saavad tohutult keerukate biokeemiliste ja neuroloogiliste süsteemide abil hakkama müstilise tulevikuga. Ta uurib ainulaadset viisi, kuidas meie oma liik ühiselt ja sageli teadlikult tulevikule mõtleb ning seda kujundada püüab. Lõpuks kirjeldab mõnda tulevikuversiooni, mida oskame täna ette kujutada järgmise paari aastakümne ja miljardite tulevaste aastate kohta. Lõpetab ta spekulatsioonidega aja lõpust.Varem on David Christianilt eesti keeles ilmunud raamat "Tekkelugu".

Raamat on mõeldud kahe lugejate kategooria jaoks. Põhikategooria moodustavad need, kel ei ole küllaldast ettevalmistust ja kel puuduvad kogemused populaarteadusliku kirjanduse lugemise alal. Teise kategooriasse kuuluvad need, kes on aja jooksul ilma igasuguse süsteemita läbi lugenud suure hulga seda teemat käsitlevaid artikleid ning kel on olemas ettekujutus tuumaenergeetika põhialustest. Seetõttu paigutas autor materjali nii, et tuumaenergiat puudutavad mõisted ja terminid moodustaksid "taskuentsüklopeedia".

Kätte on jõudnud antropotseen – inimese ajastu ning kliimamuutusega pole enam vaja ähvardada, sest see on kohal. Gaia Vince uurib oma reisikirjas, kuidas tavalised inimesed kõikjal maailmas muutuva kliima tingimustes toime tulevad ja tõdeb, et inimeste leidlikkusel pole tõepoolest piire. Raamat on jaotatud teemade kaupa peatükkideks: atmosfäär, mäed, jõed, põllumaa, maailmameri, kõrbed, savannid, metsad, kivimid ja linnad ning igas peatükis astuvad ette uued kangelased, kellest mitmed on jäädvustatud ka raamatu pildipoognas. Nepalis kohtub autor mehega, kes tõi mägikülasse interneti ja varustab küla elektriga vesioina abil. 74-aastane külamees Norphel rajab Ladakhi viljatutesse orgudesse tehisliustikke, mis kevadel sulades kastavad maailma vaeseimate põllumeeste maalappe täpselt õigel ajal. Peruus võõpavad Parco ja Geronimo mäekülge valgeks, et seda jahutada ja liustikud tagasi tuua. Maldiivlased loodavad merepõhja uputatud hiiglaslikust teraspuurist päästerõngast hapestuvas vees hävivatele korallidele. Saudi Araabias rajavad insenerid kõrbesse kunstlikku märgala, mis hakkab toimima kaevanduse tööstus- ja sanitaarheitvee biofiltrina. Kariibidel ehitab mees endale prügist kodusaare ja istutab sinna palmid. Medellíni linn teeb läbimõeldud ühistranspordi abil oma slummidest elamisväärsed linnaosad. Need ja paljud teised juhtumid avavad kliimamuutuse olemust jahmatavast küljest, kuid pakuvad ka lahendusi. Valik, nagu tõdeb autor, tuleb teha meil endil. Vabakutselise teadus- ja keskkonnaajakirjaniku Gaia Vince'i "Seiklused antropotseenis" võitis 2015. aastal Londoni Kuningliku Ühingu väljaantava maineka Wintoni auhinna. Vince on olnud ajakirja Nature Climate Change toimetaja, ajakirja Nature uudistetoimetaja ja New Scientisti veebitoimetaja. Ta on teinud kaastööd väljaannetele Guardian, The Times, Science, Scientific American, Australian Geographic ja Australian; ta kirjutab BBC Online'ile veergu Smart Planet ja teeb BBC-le raadiosaateid.