Kaupo Meiel on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. “Turg on jumal” koondab viimasel viiel aastal kirjutatud esseid, kolumneid ja kirjanduskriitikat. Ühtede kaante vahele jõudsid seega käsitlused raamatuist, taustaks pilguheidud elule, mida elati ajal, mil neid teoseid kirjutati, ilmutati ja loeti. Ajalistes tekstides elab autor kaasa inimeste iga-aastastele toimingutele, traditsioonide järgmisele, kõrvitsate kasvatamisele, harrastajate harrastustele, rannas päevitamisele ja majade rüütamisele jõuluehteisse. Ajatus kirjanduskriitikas leiab käsitlemist Andrus Kiviräha, Mart Kadastiku, Rein Kilgi, Aapo Ilvese, Kalju Kruusa, (:)kivisildniku, Kaur Kenderi ja paljude teiste eesti kaasaegsete kirjanike proosa- ning luulelooming.

Üle «Vanemuise», «Endla» ja «Estonia» kulges Liina Reimani näitlejatee - ta sai eesti sõnalavastuse suurimaks täheks. Sellesse teekonda mahub tükk eesti teatri elavat ajalugu. Selle argi- kui ka pühapäevseist pooltest jutustab Liina Reiman oma mälestustes. Niisama suur nagu Liina Reiman on dramaatilise lavakujuna, niisama võluv ja kaasakiskuv on ta jutustajana. Inimesed, sündmused ja olukorrad saavad tema sule all elavaiks. Me kas nutame või naerame koos autoriga, kuid külmaks ei saa me jääda kunagi.

2008. aastal valminud Majakovski rikkalikult illustreeritud biograafia valgustab nii suure poeedi loomingut kui ka tema tormilist elu ja armastusi, tema lähikonda ja kogu Venemaa revolutsioonieelset ja -järgset olukorda nii poliitikas, inimeste elus kui ka kunstiloomingus. Vene luule uuendaja, revolutsioonipoeet Majakovski oli kohustuslikus korras tuttav igale nõukogude kooliõpilasele. Tuttav ja ühtlasi tundmatu, sest koolis õpetati tema luulet enamasti kõige dogmaatilisemal viisil. Pulbitsevast geeniusest oli pärast surma tehtud ametliku ideoloogia ruupor, kelle inimlikke külgi püüti varjata ja moonutada. Tuntud rootsi slavist Bengt Jangfeldt on avaldanud nii vene kui ka rootsi keeles Majakovski ja Lili Briki kirjavahetuse ja kohtunud isiklikult mitmete nende kaasaegsetega nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

Järelpõlvede käes on tänapäeval umbes viissada Masingu kirja, mis tõenäoliselt moodustavad Äksi pastori laialdasest kodu- ja välismaisest korrespondentsist siiski vaid väikese osa. Enam kui pool Masingu säilinud sõnumikest on adresseeritud Rosenplänterile ja jõudnud meieni tänu viimase kogujahoolele. Johann Heinrich Rosenplänteri ja Otto Wilhelm Masingu ühiste rahvavalgustuslike huvide tõttu oli nende kontaktiastumine väikeses Eestis üsna ootuspärane. Algatus tuli nooremalt, Rosenplänterilt, kes pöördus Masingu poole 20. märtsil 1814 (vana kalendri järgi), paludes kaastööd oma ajakirjale "Beiträge zur genauern Kenntnißder ehstnischen Sprache". Selle kirjaga algaski 18 aastat kestnud kirjavahetus, mis katkes Masingu surmaga.