Herman Sergo (1911-1989) sõitis koolivaheaegadel purjekal laevapoisina, lõplikult merele suundus ta 17-aastasena. Ta töötas üle viie aasta mitmesugustel välisriikide lippude all sõitvatel ookeanilaevadel madrusena, seejärel 1932.a. saabus ta tagasi kodumaale, kus teenis mereväes sundaega. Vabal ajal kuulas H. Sergo Tallinna merekoolis loenguid. Pärast sõjaväest vabanemist jätkas Sergo erialaseid õpinguid, töötades samal ajal tüürimehena. Kaugesõidukapteni kutse sai ta 1941.a. Suurest Isamaasõjast võttis H. Sergo osa Karjala rindel. Pärast sõda töötas ta kaubalaevastikus.

Otse enne viimase kooliaasta algust teevad kümme Tallinna abiturienti jalgrattamatka Riiga. Ilmad on imeilusad ja kogu matk läheb toredasti ning rõõmsalt. Riias satub peategelane Nele varjuheitvasse seiklusse ja selle seikluse varju all tuleb tal nüüd läbi teha kogu järgnev abituurium. Nele on tüdruk, kes veel isegi õieti ei tea, mida ta endast kujutab ja kuhu ta kuulub. Seda keerukam on tal vastu võtta oma palge kindlat määrangut väljastpoolt. Tekib trots. Nele igatseb olla ta ise, mitte see, kelleks ta on liigitatud. Kummatigi pole ta harjunud enese kallal juurdlema ega oma olemust üksipulgi lahti harutama. Selline piinarikas eneseanalüüs on Nele parima sõbratari Tuuli pärisosa... Romaani keskmes on eetilised ja pedagoogilised probleemid abituuriumiklassis.

Vanapagan Jürka saabub oma naise Lisetega Põrgupõhjale, et koos maa peal inimestena uut elu alustada ning õndsaks saada. Lihtsameelne ja siiras Jürka kohtub peagi oma naabri Kaval-Antsuga ning kõik muutub üha keerulisemaks. Selgub, et ka õndsaks saamine pole kaugeltki nii lihtne kui peategelasele esmalt tundub. Kas see on üldse võimalik? Anton Hansen Tammsaare üks kuulsaim teos, millest leiab nii huumorit kui teravat ühiskonnakriitikat. Romaan ilmus esmakordselt pöördelisel 1939. aastal, kuid on aktuaalne oma sügava filosoofilise sõnumiga ka tänapäeva Eesti ühiskonnas.

Eerik Kivirähk ärkas hommikul ägedast südamekloppimisest. Külm higi kattis tema otsaesist, kogu tema keha värises nagu palavikus. Ta avas silmad, kuid õudne unenägu ei tahtnud ikka veel lahkuda. Äsjane lämbumishädaoht sügavas maa-aluses kestis edasi. Ta ei suutnud kuidagi tajuda oma ümbruse reaalsust. See nagu ei olnud tema kodu, vaid mingi võõras, ebatõeline ning peletav kong. Selles ei olnud ühtegi pidet, millest tema kõikuv enesetunne oleks võinud kinni haarata.