„Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida tuleb teha ja mida mitte, kui sulle helistatakse FSBst, oleks esimene punkt: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE.“ Kui arvate, et ühe noore naise pead ja südant täidavad üksnes naudingud ja igatsus „härra Täiusliku“ järele, võib teil mõnikord olla õigus. Aga sinna mahub ka väga palju muud, eriti kui tegu on algaja ajakirjanikuga, kes FSB-legi silma jäänud. Sündmused, millest räägib Olga Bešlei raamat, on toimunud päriselt, kuigi vahel võib olla seda raske uskuda. Kirglikud, eneseiroonilised ja peaaegu piinlikult avameelsed jutustused moodustavad tänapäeva Venemaal täiskasvanuks-saamise-loo, millest naljakamat ei ole te ammu lugenud. Pealtnäha on elu Vene suurlinnas üsna samasugune kui mujal maailmas ja sellega samastuda on lihtne. Üksnes tõenäosus, et su uus kallim on bandiit või FSBst, on pisut suurem. Olga elu näib koosnevat happening’idest, olgu tegu siis ühiselamu põrandapesu, purjus bandiidi kojukandmise või külaskäiguga vanausuliste juurde. Ninakat, ent siirast ja avameelset neiut eksitavad sõbrad, võõrad, (eks)kallimad ja tädi Tanja, kes püüavad talle üksteise võidu selgeks teha, kui ebaküps ja haavatav ta veel on. See kõik tekitab üksjagu paranoiat. Olga Bešlei on sündinud 1989. aastal Venemaal Obninskis, väikeses uurimislinnas Kaluga oblastis. Pärast aatomienergia instituudi füüsika-tehnikakooli lõpetamist kolis ta Moskvasse, et õppida seal poliitajakirjandust. Seejärel sai temast opositsioonilise ajakirja The New Times (newtimes.ru) poliitikatoimetaja. Olga Bešlei esimene lühilugu ilmus sõltumatus veebiportaalis Batenka Transformer, mis jälgib tänapäevase ühiskonna muutumisprotsesse. Pärast jutustuse „FSB ja minu suur roosa dildo“ menu sai temast Colta.ru kolumnist. Käesoleva raamatu ilmumisajal elab Olga Bešlei Moskvas. Ta on Batenka.ru peatoimetaja, Šveitsi ajakirja Reportagen kaasautor ja tal on oma püsiveerg väljaandes Le Courrier de Russie.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.