Selles raamatus jagavad tunnustatud ja kogenud Kanada lastepsühhiaatrid oma teadmisi ja kogemusi, mitte ainult maailma ühe juhtiva lastehaigla psühhiaatritena, vaid ka lapsevanematena. Mis meie lastega õieti toimub ja kuidas vaimse tervise ohumärke juba varakult tuvastada ning lapsi aidata, on selle raamatu peamine eesmärk. Raamatus kirjeldatud lugudes tuginevad autorid oma ühistele arstialastele kogemustele ja usaldusväärsetele teadusuuringutele, peegeldades lugupidavat suhtumist nii kriisis olevasse lapsesse kui tema vanematesse. See on abivahend vanematele ning ka neile, kes lastega igapäevaselt töötavad, aitamaks mõista laste vaime tervise probleeme ja seda, kuidas neid varakult ara tunda.

Meil kõigil tuleb iga päev ette olukordi, kus on vaja teha mingi otsus või langetada valik. Näiteks peame otsustama, kas koeraga jalutades tema järelt kaka ära koristada, või kas rääkida vanematele tõtt selle kohta, kus me päriselt pärast kooli käisime. Sellest raamatust leiad sarnaseid pähkleid küllaga! Õige valiku langetamine, targasti käitumine ning vahetegemine hea ja halva otsuse vahel võib kohati osutuda päris raskeks! Harjutame siis lõbusalt üheskoos ja vaatame lähemalt mõningaid olukordi, mis meie elus iga päev võivad ette tulla!

Kui aastakümneid tagasi olid moes kivinägudest machomehed, kes kõik asjad rusika ja jõuga ära lahendasid, siis nüüd on imelikul kombel see pendel löönud teise äärmusesse, kus mehed omavahel kõike palvetamise, lõhnaküünalde ja meditatsiooniga üritavad lahendada. See on jällegi teistpidi hirmutav äärmus. Hetkel tundub, et mees, kes nädalas korra vähemalt ei nuta ja emotsioone oma kaaslasele nuuksudes ei väljenda, ei olegi enam mees. Igasugune ürgne mehelikkus, vastupidavus, tugevus ja vägi on justkui tabuteemad. Mehed ei tea, kas õnnelikul hetkel oma elus möirata nagu lõvid või plaksutada, kallistada ja nutta. Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata? "Mees 2. Minu Kari" on järg ülimenukale bestsellerile "Mees". Arvan, et mees ei tohiks tegelikult isaks saada enne, kui ta ei ole iseenda mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saaks ta olla õpetaja ja teejuht, kui ta ise veel pimeduses eksleb. Eks sama kehti ka naiste ja emaks saamise puhul. Esimene raamat viis inimesed teekonnale rohkem enda sisse, "Mees 2" aga keskendub suures osas meie suhetele, meie peredele, meie rahvale ja meie maailmale.

Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Autor kirjeldab loomulikku õppimist, mida ta koges oma last jälgides, lastega Spiel- und Lernortis töötades, ning loob pildi, kuidas igas vanuses inimesed võiksid Spiel- und Lernortile sarnastes keskustes uudishimust ja huvist lähtuvalt õppida. Autor pöördub raamatu alguses lugejate poole. Armsad lugejad, juba mõnda aega tegelen ma õppimise-teemaga. Esialgu valmis diplomitöö kavand, sellele järgnes diplomitöö. Nüüd hoiate käes mu raamatut. Raamatus kirjeldan ma loomulikku, ürgselt omast, salapärast, rõõmu täis, aktiivset õppimist, mida iga inimene endas kannab. Õppimine on mäng – kütkestav, loov, hästi tuttav. See on ühine, vastutustundlik ja vaba tegutsemine. See on spirituaalne, terviklik läbielamine ja intuitiivne tajumine. Seda ei tohi segada. Inimene säilitab selles loomulikkuses oma eheduse, oma vabaduse, oma usalduse ja oma väärikuse. Lapsed ja noored kogevad, et nad kuuluvad selle juurde. Nad tahavad vastastikust jagamist ja kontakti üksteisega. Kool kui institutsioon takistab loomuliku õppimise protsessi. Kooli osatähtsus väheneb. Kooli üle diskuteeritakse palju ja tehakse pidevalt muudatusi. Haridussüsteem ja riigikontroll suruvad maha tõeliselt loomuliku õppeprotsessi. Me lepime koolisüsteemiga. Koolis kasvatatakse lapsi ühiskonna hüvesid teenima.