Romaanis kirjeldatakse paresaladuste mõju inimese elule ja mineviku võimu. Peategelane Juan teab väga vähe oma isa elust ning ta ei olegi püüdnud rohkem teada saada. Siis aga Juan abiellub ning tema naine hakkab esitama küsimusi. Järsku ärkab minevik ellu ja tekib oht, et see võib korduda. "Nii valge süda" on omamoodi psühholoogiline põnevusromaan, intelligentne teos, mis uurib kire olemust ja selle tagajärgi.

Raamatus on kolm menukat draamat: "Pelléas ja Mélisande", "Pimedad", "Õde Beatrice".

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse. Mida leiad tema loost sina? Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel. Rännates läbi katkise maailma, peavad Afra ja Nuri lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent nende suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde. «Aleppo linna mesinik» on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest. Autor CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos «Aleppo linna mesinik» sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»