Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".

Raamatusse on valitud aastail 1975-1985 valminud ning enamalt jaolt ajakirjanduses avaldatud artikleid ja sõnavõtte. Neis mõtestatakse autorile omase üldistamistaotluse ja missioonitundega eesti kirjanduse ja kirjanduskriitika tänast päeva ning selles toimivaid isiksusi.

Raamat kutsub teid rändama koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta tuli 1964. aastal, et jääda. Lavale ja meie ellu.Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb, mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka aeg.Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse "väiksed nipid, väiksed trikid", kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses "Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika suvelavastuses "Metsas ei kuule su karjumist keegi"?Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis "Õnne 13". – "Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on elus kõik hästi." (tsitaat raamatust). Kas sellepärast poisid ja tüdrukud, kohates tänaval Helgit, hüüavad "Alma! Alma!" ja küsivad käe peale autogrammi?Teose lõpuosas Helgi Sallo rollibibliograafia.Raamatu värvitelg – Birgit Püve lustakas fotoseanss Sallost ja Salloga.

Järelpõlvede käes on tänapäeval umbes viissada Masingu kirja, mis tõenäoliselt moodustavad Äksi pastori laialdasest kodu- ja välismaisest korrespondentsist siiski vaid väikese osa. Enam kui pool Masingu säilinud sõnumikest on adresseeritud Rosenplänterile ja jõudnud meieni tänu viimase kogujahoolele. Johann Heinrich Rosenplänteri ja Otto Wilhelm Masingu ühiste rahvavalgustuslike huvide tõttu oli nende kontaktiastumine väikeses Eestis üsna ootuspärane. Algatus tuli nooremalt, Rosenplänterilt, kes pöördus Masingu poole 20. märtsil 1814 (vana kalendri järgi), paludes kaastööd oma ajakirjale "Beiträge zur genauern Kenntnißder ehstnischen Sprache". Selle kirjaga algaski 18 aastat kestnud kirjavahetus, mis katkes Masingu surmaga.