Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka "Verimusta" autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti "Verimustas", mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.

Satiiriline jutustus

Triloogia esimene osa käsitleb tsaariaegse Läti töölisperede ränka saatust Esimese maailmasõja eelõhtul ning sõjaaja pagulasaastatel.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.